Miniatuurseid mõtisklusi

Ma jagan oma tuba ühe ämblikuga. Ta veedab talve mu voodi kohal, lae all. Terve aja, mida võib külmaks nimetada, on ta seal veetnud, ühe koha peal. Mõtlesin, et lasen tal kevadeni talvituda, siis tõstan välja. Ema pakkus eile, et äkki on ämblik ära kuivanud, nad pidavat vahel nii tegema. Nüüd ma kardan teda, kardan, et jagan oma tuba surmaga.

Ma arvan, et surm on kõigil ühtmoodi, pole vahet, kas sureb ämblik, hiir või inimene, surm on ikka sama. Ma ei tea, kas surm on valus, kerge või lõplik, aga mõne valugi võib teisele ilus tunduda, üks on ta ikka. Vahest ainult elada on teistmoodi, kui õnne ei näe või armu ei otsi.

Kõik eile korstendest tõusnud valge suits on täna puudele langenud, puud enese sisse võtnud ja ma usun, et kui tuul on liiga vali või kui keegi puud liiga kõvasti embab, siis puu hajub kergeks pilveks ja tõuseb üles valgesse. Aga tuul on vaiki ja keegi ei emba, sest ses hetkes seisab kõik. See pole kunst, see on päris.


Teistmoodi on viimasel ajal, aga las olla, praegu ei saagi ju muidu.

Mu süda on maailmasuurune
ja õhtul
heidan ta peale unele.
Mu armastus on ajasuurune
ja iga hetk tast
on elatud.
Mu kodu on vihmasuurune,
võtan ta kaasa
ja olen
tas kõikjal.
Mu õnn on naerusuurune,
heliseb sees
mu muusika.
Mu valu on pisarasuurune,
mis voolata võib jõeks,
olla õhk
ja jää.
Mu elu on meresuurune,
ühelt kaldalt tesiele ei näe
ega tea, kus on algus,
kus lõpp.

Katsuda päikesekiiri!
G.