Ajatult ajast

Liiga kaua olen elanud seda mina, mis mulle ei meeldi. Kuid kord saab läbi seegi.

Ütleksin, et seisan, aga muu ei voola mööda, ei lähe ette. Aeg on vist kadunud.

Ometi olin ma täna kõige ilusam, kõige puhtam selles hämarikus. Nagu siis kui ma muusana aega käisin. Tol päeval oli päike teist nägu, kivikesed veeresid jalge ees. Sain sulle vastuse, tead, see on nagu elu lükkamine, üritad talle suunda anda ja kui ta ära kaob, korjad üles ja hoiad järgmiste minemisteni.
See päev meenub justkui viimne kord elamisest. Vahepeal on udu olnud, eks ma siis kõnelen veel sellest päevast.
Armastame avatud aknaid, kardame akendeta maju, sest viimases enam varjamist, sulgemist olla ei saa.

Soovitati pealkirju. Panen siis sellele siin. Aga see võib veel muutuda kui ma rohkem mõelda viitsin.

Armuke

Sel ööl olin ma ilus
olin ehtinud end
kuukiirte
udukanga
ja vihmapiiskadega
Sel ööl tantsisin ma
kui õhust baleriin
armu enda muusa
ja heli andunuim ori
Sel ööl oli mu hing
hammastega rebiv iha
südameni kõrvetav kirg
viirastusist täidet' tõelus
Sel ööl olin paljastanud oma
pehme puutumata keha
kõiksuses eksleva vaimu
minu silmadega nähtud maailma
Sel ööl olin ma
sinu petja
olin öö armuke
temale näitasin end


Ja tegelikult olen ma väsinud