Ajatult ajast

Vahel tundub elu tõesti kui klaaspärlimäng. Veeretad teda ringi ja naerad, kui päike talt peegeldub. Aga kes õige hoogsalt või hooletult veeretab, võib lasta tal kaotsi minna. Ega enne üles ei leiagi, kui päike jälle tõuseb, pärli peale paistab, ja end talt su silmisse peegeldab.

Üht tunnet ei osanud kirja panna, kartsin ära rikkuda, aga lõpuks ta sai, saab siia ka.

Ma seisan
üsnagi kaugel
sest mängust
ja olen ometi
tema sees,
olen tema oma
ja loomise põhjus.
Ma seisan,
saamata lähemale minna,
ja hing on kinni jäänud.
Kunagi
sõna ulm
sai selle tarvis loodud.
Ma seisan
kõrgemal
ja kaugemal,
aga ikkagi olen just mina
see väike
ja oleks arg,
aga selle
hajutab kaugus.
Ma seisan,
kuigi liigutaks,
aga koht
selles hetkes
on mu enesele nõidunud.

Asi on
selles meres,
selles samas meres,
mille keha oma sängist välja lendab,
mis auruks, õhuks saab,
mis selges päevas
on üks lõpmatu hall.

Aga mis saaks siis,
kui poleks seda kaugust
me vahel,
poleks lumega täidetud välju,
mille pinnale üksnes
üksikud äbarikud puud
juured ajanud.

Ja ikka ja aina
need linnud...



Lõpuks oleme me ikka rumalad, rumalad oskamatuses iseennast kuulda. Aga mis sa teed, kui hing unustab kõneleda ja sina unustad ta häälekõla.