Ajatult ajast

Nii palju on vaadata
kiita ei jõua
valgust ja varju
valgusemängu
mõtte igavest uidet
puid mis maa poole längu

(Juhan Viiding)

Mõnikord tunnen, et ei jõuagi enam imestada ja vaadata ja tänada. Imet on palju, eriti viimasel ajal. Nii tekib kohe tahtmine olla kunstnik ja kõik maalile kinni püüda, aga kuis sa püüad hetke... Paistab, et see väline, mida kõigi rakkudega enesesse ahmin, maalib hoopis mind seestpoolt, mina üksnes naeratan seda ilu maailmale tagasi.

Vanadel majadel
ja vanadel meestel
on palju ühist.
Selle näeb ära juba viisist,
kuidas nad suitsetavad,
lastes valgel tossul rahus
ülespoole tõusta.
Kogu nende kehalt
võib lugeda aegu,
mis neist läbi jalutanud
ja nende sügavaimates soppides
jalutab justkui ikka
jalgu lohistav
unustus.
Nad avanevad veidi
krigisedes ja kääksudes,
kui oled muidugi mõistnud,
kuis neid avada tuleb.
Aga enamasti jääd sina ikka
üksnes vaatlejaks,
kes ta kardinate vahelt
sisse piiluda üritab,
kuid vaid
varjude mänglemisega
ta silmis
rahulduma peab.
Nad on vaikivad,
lasevad külmal
end jäätada,
et jälle oodata,
mil muutus.

Mõnikord
vanad majad
lasevad vihma
läbi katuse
ja nutavad siis
iseeneste sees.



Hää on, sest koos Sinuga armusin uuesti maailma ja endasse.