Ajatult ajast

Pool kuud – kõigest...juba. See oli siis, kui vihm hakkas sadama ja kutsus mu endaga tantsima...ja me vist tantsime ikka veel. Kõik hetked ja kogemised sulavad üheks, see on õnne tunne, mis on minuga püsinud alates õhtust, kui siia jõudsin. See ongi vist see unistuses elamise lugu, elu hakkab sädelema. 

Syltil on iga kord teisiti, ka siis kui üksnes nädal vahele jääb. Mina olen jälle uutmoodi, üksnes meri on sama ja aeg on imesid täis. Viimasel ajal kõlab ikka mõtteis "Kas meil pole mitte hea nii..." ja saab vahel ka hääle ja saab naerva tõdemise. Ilusad on inimesed mu ümber, mu hinge pugemas.

Mul on hea meel, et just meri minu ning kallite inimeste ja paikade vahele jääb, nii saavad lained ja tuul meid ikka kokku tuua. Tulen ja puhun siinset rahu.

Lihtne on olla päris ja aega on küllaga. Oeh, hingata sisse ja välja ja naeratada.

G.