Ajatult ajast

Keidile

Kui koidab,
oled hommiku värskus,
ilus ja helge.
Kui oled haige,
oled hädine värvu,
kui tõused,
leelotav lõoke.
Kui sa naeratad,
oled sädelev lumi,
kui nutad,
siis katkine kurbus.
Kui oled eemal,
oled mu igatsus,
Kui oled siin,
mu päike põues.
Kui räägid,
olen kuulav vaikus.
Kui vaikid,
seistab aeg.
Kui sa laulad,
jääb maailm vakka
ja hingel hakkab nii hea.
Kui saabub öö,
oled õrnvalge ingel,
särad unedes valgust sa meil.

Esimene pealkirjaga luuletus nii üle kolme aasta? Vaja on lihtsalt teada, kes see imeline olevus mu luules on.
Keidi, ma kirjutasin siia juba enne kinno minekut teksti valmis, aga ma polnud sellega rahul ja kustutasin ära. Kirjutasin oma eelmisest iseloomustusest sulle - kuidas ma kildhaaval sind tundma õpin. Nüüd ma juba tunnen sind päris hästi, kuid sa kipud kaduma. Hetkel on seda vale öelda, sest sa oled nii kohal, kui üldse olla saab. Aitäh sulle tänase päeva eest, sa oled vaimustav! Kuid siiski, palun ära eksle vahepeal liialt kauaks eemale, mul on sind vaja!
Täna oli suurepärane päev, oma veidral moel. Nii hea on teha teistele midagi ilusat. Ma loodan, et suutsin täna mõnede päeva paremaks muuta.
Hmm, ma olen rahulolev. Puhas. Ühtäkki polegi ma enam nii väike, vaid täitsa paras.

Teate, kui palju ilu on maailmas?
Oh sõbrad, oh sõbrad, kui oskaksin, teil valmistaks tiivad, et näeksite.