Ajatult ajast

Mul on imeline olla. Tunne sees on liiga suur, et kirja panna.
Need kolm päeva muutsid mind tohutult. Ma olen nüüd tugevam, julgem, parem. Tunnen end ilusama inimesena. Mul on siht ja mul on need inimesed, kes aitavad mul selleni jõuda.
Mul on suurem kutse.
Hõljun kusagil kõrgustes ja kavatsen seda teha võimalikult kaua. Ei luba kellelgi end sealt alla tirida. Olen alati kadedusega vaadelnud linde oma võimatul vabadusel üle taeva liuglemas. Aga teate, täna ma ei tundnudki enam kadedust, ma tundsin samastumist.
Väga palju on sees, olen joovastunud ja seetõttu ei suuda veel kõike kirja panna. Ühel hetkel sünnib sellest tundest imelist luulet, hetkel olen sõnatu.

Mul anda on,
no võtke!
Kui pelgan ma,
te julgete!
Teilt saada on,
kas tohin ampsata?
Teid tänada
kas suudan piisavalt?
Sest te tulite -
kas tõesti viimaks?
Sest te olete -
oh õnne mul!
Sest te jääte -
päriseks!
Te mind leidsite
Te mind hoiate
Teis kasvan ma
Oh, jääge vaid!

Eile õhtul lugesin kodus oma suhkrutükikesi. Aitäh, aitäh, aitäh! Ei suuda teid piisavalt tänada. Istusin ja nutsin õnnest, et inimesed on nii ilusad ja head. Te teete mu tugevaks, teist kogun jõudu! Olen viimaks leidnud oma koha. Kus te küll nii kaua olite?