Ajatult ajast

Tühjaks pigistatud.
Maitsev mahl on minust
välja voolanud.
Veidi immitseb veel
mõrkjat nõret.
Tundeist kihav keha
tegevusetult lebab.
Õõnsast kestast
läbi pääseb õhk.
Hõrgust aroomist
saanud lehk on.
Olen rikkis riist
Painaja

Ei leia end üles. Tean, kuidas tuleks olla, aga ei oska. Midagi jääb alati puudu.
Inimesed, kes kohe mu ümber on, on nii armsad. Need, kes juba veidi kaugemale jäävad, satuvad müüri taha.
Ei tuleks teeselda kedagi, kes sa pole. Teesklustes leiad end tundmatus, võõras kohas. Olgem ausad ja nii ongi parem.
Aitäh Keidile armas olemast, jälle olemast, igatsesin.
Hakkab kohale jõudma, et elu pole mäng, kui väga me seda ka ei sooviks. Alati on tagajärjed, valu ja kahetsus. Tegevusestusest saab peamine relv. Kuid hüljates vead hülgame ka hea.
Kas võib olla, et me ei otsigi õnne, vaid hoopis iseennast? On see kõigi siht? On see leitav?
Vajan eneseteostust. Kas kunagi võib miski minna nii nagu sa unistad ja soovid. Kas soovide täitumine on võimalik? Kas see muudaks soovid olematuks?
Kas ongi määratud, et keegi ebaõnnestub nii püüdes kui ka tegevusetult olles?

Kes olen ma,
kui võtate mult naeru,
kui katate silmad
ning sulgete suu,
kui keelate pisarad
ning võtate hääle,
kui mu paigale naelutate
ja võtate kõik mu ümbert,
kui sandistate keha
ja murrate vaimu?
Olen vare,
kuid olen,
kuni minus on armu,
kuni te mu luulet ei võta.

Ööd loovutan luulele ja muusikale. Päevad peavalule.
Tahan kergemalt hingata.
Õhku!