Ajatult ajast

See on õnn,
kui olen sel hetkel
just selles kohas,
kus olla tahan.
See on õnn,
kui kõik mis mul on,
on piisav.
See on õnn,
kui hea tahe
saab paratamatusest võitu.
See on õnn,
kui olen endaga rahul.
See on õnn,
kui ütlen, et mul läheb hästi
ja tõesti mõtlen seda.
See on õnn
koos

Kartsin, et see luuletus on minu jaoks liiga särav, aga on täitsa oma.
Palju on öelda. Tagasilöögid elus. Ei lähe kõik nii nagu soovid. Lillelisus, mis ei tundugi enam nii hurmav, pole püsiv. Aga ma olen rahul. Karl Ristikivi ei ütle rahu, sest see sõna on tema jaoks liiga suur. Päev möödus Artur Alliksaare ja Paabeli lummuses. Naudin sõnade voolamist ja unistan, et suudaksin kunagi nii kauneid ridu luua. Mõnus on olla, ilusad inimesed ju maal.
Esinesin täna - ei jäänud üldse rahule. Ütlesin, et mul pole kunagi nii halvasti läinud. Võib-olla polegi.
Palju põnevaid mõtteid tiirleb peas. Õnne definitsioone olen saanud. Mõistatan ja vist isegi mõistan maailma paremini. Juured, väiksed jõu andjad, jutud.
Avastasin endas halva kombe..või kuivõrd halva, võib-olla veidi häiriva. Nimelt võin rääkides väga äksi täis minna. Kui teema mind köidab, võin teisi summutada, tõstan häält ja räägin kiirelt. Vabandan. Aga rääkida on hea.

Ma olen armastanud
mälestust,
halli udu.
Olen südamesse kinnitanud
härmatanud hommikute une
ja vihmaste õhtute jutud.
Olen kasvanud
vaikuse kriisetest
ja pimeduse argusest.
Olen jätnud omale
lõhnade varjud,
pilkude kohtumised
ja nägemise igatsuse.
Ma olen armastanud
mälestust.
Pole armastanud
sind.