Ajatult ajast

Olen kadunud lõngakera sisse.
Et mind kätte saada,
tuleb kogu lõng lahti harutada.
Kui mu leiad,
hoiavad mind kinni raudsed ahelad,
ees võimatult suur lukk.
Kui omad võtit,
mis kannab nime armastus,
võid kaotada ahelad
ja kui sinus
peitub mu õnn,
saab lahenduse
mu hing.

Käed
on karmid
sul
pehmed
kergelt
langevad
õrnalt
paitus
Tantsivad käed
hoiavad
õhus armu

Kuhu kandsid mu su jalad?
On tundmatus ääretu selgus,
mõistuse ootus.
Sa mu kõndisid ulma,
mis mus endas kasvas.
Teed tulijailt ära küsi!