Ajatult ajast

Sa oled mu puhas vaikus,
mis külastab,
kui üle pää kasvab
sagin
ja minust võitu saab
tormina mäslev aeg.
Sead mu valgele pilvele puhkama
ning kustutad mu mõtteist
keerukuse.
Kiire külalisena
lahkud peagi,
kuid unustad nagisse
selguse
ja lauale poetad
õnne.
Tänulikult paigutan su unustusse.
Ei oota sind enne,
kuid puudus tuleb taas.

Mu uue aasta kohvris lennelnud liblikas kaotas tiiva. Ma parandasin ta küll ära, aga ta ei lenda enam kunagi nii kõrgelt.

Uhub must üle
jõuline meri.
Ta soolakas maitse
paneb janust nõrkema.
Otsin kosutust,
mis kustutaks
piinava igatsuse.
Kuivatab päike mu naha,
millele pärlendama jääb
valge sool.
Vihm tuleb ja
kustutab janu,
kui lõpeb painav
kujutelm.


Ilmselegelt oli luuleöö.


Mul on karvane tunne,
et su õde on tropp
ja hommikuti tuleb külma vett.

Kui sul jahtunud kohv
ja lagunenud pink,
siis kriiksudes avaneb uks.

Hõikab kajakaid lennul
ja on kõht nii tühi,
kui jookseb seebikaid telerist.

Ning on kell nii vali
ja nohused ninad,
kui mind painab unetus.


Kaon nüüd natukeseks ära.