Ajatult ajast

Kes sa oled?
Mina
Kes on mina?
Kõiksus
Kus on kõiksus?
Sa ei pea kaugelt otsima
Kas ma peaksin otsima?
Ei peaks. Sa jõuad nagunii minuni
Mis su nimi on?
Ma pole mu nimi
Kas sul on nimi?
Ei. Seda pole vaja
Miks sa siin oled?
Ma olen kõikjal
Mida sa otsid?
Õnne
Kas sa leiad?
Ei. Siis ma ei saaks enam otsida
On see hea?
Jah



Üks asi, mida olen alati haiguste juures hinnanud, on see, et see tuleb loomingule kasuks, aitab aja maha võtta. Hetkel on kõik väga uus ja hea. Nii lihtne on olla. Tunnen mõnu lihtsatest asjadest. Nii palju on öelda, kogu ilu tahaks kirja panna. Nii hea on lihtsalt olla ja jälgida ilu mu ümber.
Ma nägin oma elu ilusaimat vikerkaart. See oli nii lähedal, nii ere. Hämmastav, et ükskõik, kui lähedalt sa vikerkaart ka ei näe, tundub see ikka nii kaugel olevat. Naljakas, et ta kadus just sel ajal, kui ma kirjutasin luuletuses, et ta kaob, kui lõpetan ta vaatamise.
Nii lihtsad lood on mul. Ma olen tagasi. Üle väga pika aja ei suutnud ma tänaval naeru pidada. See lihtsalt tuli. Naer, naeratus, muhelus. Vaatasin seda imelisust enda ümber ja naersin.
Veider on kirjutada. Aga hea.
Võtku kõik endale aega, et end üles otsida.
Lehitsen oma luuleraamatut ja jälgin seal oma muutumist. Luule on hea.

Luule on tuli, mis süttib inimese hinges. See tuli sütitab, soojendab ja valgustab. (Lev Tolstoi)
Aitäh Laura, andsid mulle tegevust haiguse ajaks.