Ajatult ajast

Hirmsasti tahaks midagi kirjutada. Lihtsalt. Mul on nii hea olla. Kogua aeg on selline vaba tunne. Ma armastan seda nädalat. Minu nädal, minu kuus, minu tänaval. Kõnniksin lõputult praegusel Volta tänaval, krõbistaks lehti oma jalge all ja nuusutaks vihma. Teate te seda lõhna, seda lemmiklõhna? Nii palju head on mu ümber. Vahel seisatan tänaval ja vaatlen naeratades inimesi minust möödumas. Ja teate mis? Nemadki hakkavadd naeratama. Volta tänav on just parajalt pikk. Saab kaks lugu parajalt maha ümiisetud. Ma pean tegema luuletuse. Luuletuse minu nädalast, minu kuust, minu tänavast, minu sügisest. Aga hetkel ma ei saa, ootan vaikust. Hea on näha, et inimesed hoolivad, hindavad, igatsevad, armastavad.
Kui sa oled ära, siis sa loodad ikka, et keegi ootab sind tagasi.
Ma olen tagasi. Aitäh, et ootasite.
Mul ei ole sobivat luuletust, mul oli lihtsalt selline vajadus kirjutada. Ma ei saa ka midagi varasemat võtta, sest mu tunded muutuvad liialt tihti. Haiku tuju on

Jää seisma siia
vaata ja imetle ennast
kas näed nüüd teisi?

Tuli selline. Ilus tunne on. Naeraks, tantsiks vihmas. Paljajalu.