Ajatult ajast

Ootamine tasus end ära. Kuigi aeg on segamini ja ma ei mõista, mis ajal ja mis põhjutel ma end magamas leian, on kõik hästi. Ööd kuluvad taaskord luulele ja päeval üritan mõistata, mida ma ka kirja olen pannud. Kõike on palju

Praguneb maapind
ning alla lendame
Kuuma merre
täis pimedust
Vaikus
on kriiskav
Kehad kaovad
ilmasupp kõik koos
Igas laines
tuksub
see hingedemeri
Summutab
hääled
vesi
Jääb vaikiv pimedus
lõpuni
mida ei tule
ei iial

Kaos. Kuulume ju kaosesse olles väljaspool Egipti. Eks olemegi.
Avastasin endas jõu. Olen siiski võimas, võimekas. Mõistsin, et tahan teha kõike lõpuni välja - kui teha, siis hästi. Tahan tunda õnnestumise magusat maitset, mille teeb veel paremaks vaeva mõrkjus.
Peavalud muutuvad tüütuks. Miks ei võidaks vahelduseks teistele mõelda, jätta kõrvale oma tahtmised? Vähemalt tervise nimel. Tõesti ei jaksa nii.
Kõik on kuidagi segamini. Justkui supp. Maitse on ju üks, aga segadust kui palju.
Midagi maagilist on õhus. On need jõulud?
Iseeendaga on hea. Viimasel ajal ongi nii. Olen justkui tohutult suure pusle tükid segi ajanud ja nüüd üritan neid jälle kokku panna. Kusjuures, välja tuleb teistsugune pilt kui varem.
Vajalik tahan olla. Olla kingitus kõige nõrgemale(igatsen Indigolapsi).

Mu hommik
täis vatist vaikust.
Uni voolanud
mööda teeäärseid kraave
must läbi.
Suu avaneb pehmeks ohkeks,
saab õhk täis soojust.
Ebakindlad sammud
välja tõttavad.
On ärkamine,
on olev.
Need on mu sõnad,
mis takerdusid oksteisse.
Naudin vaikust.
Kiigu tuule
süles.
Saladust hoian.

Avastasin just, et nimi Olev on olev, maagiline.
See on vist praeguseks kõik.
Üritan teid kursis hoida oma ööloominguga