Ajatult ajast

täna õhtul
olin üksi,
kuid olin kõik,
sest olin muusika
olin muusika,
lakkamatu elutants
olin muusika
meis endis
olin muusika,
pea sama ilus kui vaikus
olin muusika,
hinge naer
olin muusika -
ajatu, kehatu, lõpmatu
olin muusika,
hing, kes alati koos

Santana. Tants nagu ei kunagi varem. Muusika mu kehas tormas ringi kistes teda siia-sinna. Lõpuks sai muusika kehast võitu. Keha kadus. Minust sai muusika.

Kontsert, kus ei plaksutatud, vaikus oli liiga ilus, et lõhkuda. Ammu pole olnud nii hea.

Käisin üleval. Kui on võimalik, et kusagil saab aega peatada ja kõrvalt vaadata, siis on see just seal. Kui vaatad kaugelt, näed vaid ühte kogumit, lähedalt on inimene üksi. Kerkisid küsimused" kas?" ja "miks?", otsustasin nende juurde hiljem tagasi pöörduda.

Vahel unustan, kui väga sind igatsen.
Algusest lõpuni imeline, kuid kas lõpp on juba tulnud?

Kuhu kadusid,
mu teine hing,
mu igatsuse omanik
ja armastuse vang?
Mil lahkusid me olust?
Jätsid üksi mu tantsima,
mu keerlema pimedusse.
Ainus alati minus.
Kas kartsid, unustasid, kaotasid?
Tule koju!
Tule koju,
mu ekslema läinud hing!
Tule koju,
et oleksin tervik!
Tule koju,
sa tead küll!

Me endi loodud maailmas oled surematu. Tantsivad hinged aegade armust.

http://www.ted.com/talks/pilobolus_perform_symbiosis.html
sõnulseletamatu