Ajatult ajast

Eile sadas VIHMA, VIHMA, VIHMA!!!

Ronisin Kalevi tänava otsas hiiglasliku lumekuhja otsa. See oli suisa küngas. Lapse pilgule mägi.
Oi, kui hea seal oli. Nüüd ma tean, kus Ilon Wikland oma pilte joonistas - tänava lõpus olevatel küngastel, kust sa näed õdusat elu akende taga, katused ei tundugi enam nii kaugel ja teised all on väiksed, kuid asjalikud oma tegemistes.
Sulgesin silmad ja pistsin näo vihma. Tulid, paitasid, pesid.
Kas need pisarad olid taevast või mu silmist?

Lombid jäävad veel kauaks tantsima me keerutustest.
Kummikud süstivad meisse ilmselgelt nooruse, õigemini lapse eliksiiri. Lõpuks ei täitnud nad siiski oma peamist ülesannet, jõudsin koju läbimärjana. Aga nägu on naeru täis.

Kui meid on
kaks,
siis meie varjud
on pikemad
ja me pilgud
on seotud.
Meie sõnad on üksnes
üksteisele,
meie vaikus on
päris meie.

Kui meid on kaks,
siis saab öelda
sina ja mina
ning meie
oleme üks.

Oeh, kui kerge tunne on öelda:"Täna oli hea päev!"
Oli. Oli tõesti.
Hea eelaimus on sees. Soe.