See on naljakas, kuidas ma olen endas nii selgusele jõudnud, nii palju mõistnud, kuid ei oska seda välja saada.
Su jalge all on tee,
konarlik ja raske,
kuid on ainus, milles vähegi kindlust,
ainus, mis tagasi ei lähe.
On arglikele sammudele
teed pikemad,
kõnnid suunata, teadmata,
ootamata.
Teid on meeletult palju,
kuid ükski ei tundu olevat mõeldud
sinule.
Su jalad on nii takistuseks,
kui edasiviijaks.
Enam pole vahet,
kuhu ja milleks,
vaid edasi,
vaid edasi.
Lähed,
kuni on veel jaksu
kukkudes tõusta,
kuni pole leidnud
vastust sellele, mida küsida ei oska,
kuni pole jõudnud sa sinna,
kus aeg on sinu oma
ja teid edasi
ei vii.
Oo, päris tuus, lõppu tekkis nool. (Ebateadlik saboteerimine)
See luuletus oli alguses väga võõras. Kirjutatud ühest väikesest poisist, aga täna sai ta minu omaks.
Erki, olen väga tänulik. Leidsin küsimused oma vastustele, vähemalt sedapidi meeldib mulle mõelda. Kui enese ja muu vahelt kaob piir ja tajudes maailma oma ümber leiad enda, ebatäiusliku, kuid siiski võrratu olendi. Kui pole enam ennast ja teisi. On hea olla kingituseks. Aitäh!
Inimesed häälestavad end välismaailma järgi. Alati oodatakse kellegilt teadmist, tundmist, sihi näitamist. Kui kaotatakse mõistetavus, siis on neid, kes lahkuvad, nimetades seda veidruseks, mõttetuseks, jamaks, kuid on ka neid, kes leiavad sellest enda ja eneses kogu maailma, mis sisaldab seda, mida just vajame, tahame. Mõttetus sisaldab endas nii palju mõtteid, et neid ei suudeta hoomata või nii keerulisi, et ei suudeta mõista. Kuid keerulisus koosneb lihtsusest.
Mmm, lahti kirjutamine, vabaks laskmine. Osa meist, kuid mitte paine.
Hää on end tänu teiste veidrustele paremini tunda. Tegelikult, tegelikult, tegelikult...Mida? Ei ole ju hea. Miski ei tundu seni normaalne, kuni keegi pole seda veel teinud? Ei. Ei ole nii. Ei tohiks olla. Vabandused, ma tahan lihtsalt seda öelda, et reede õhtuti on soovituslik koos Lauriga viibida, paneb end vähe normaalsemalt tundma. Mina trumpan ta veidrustega siiski üle. Ehk siis minu poole tasub ka pöörduda, kui end liiga kummalisena tunned. Kuulus ja kummaline. Mis kuulsus poleks kummaline? Ma parem ei loe seda blogi üle, see on liialt kummaline. Või siis kuulus. Hahaa. Mul tekib alati blogides tahtmine kirjutada hahaa või hmm või mmm. Vot nii. Tavaliselt ei ütle nii. Või ütlen? Vahet pole
Mis värk on selle reede ja laupäevaga? Vajadus kuhugi minna. Aga ei ole! Ei lähe! Vähemalt mitte sinna, kuhu eeldatakse.
Mäslevalt, võidutsevalt ja aina enam segadusse minevalt, kuid siiski oivaliselt eneseteadlikult,
Grete
0 Comments
Leave a Comment