Ajatult ajast

Viimased päevad olen veetnud mingis veidras sudus. Ei mõista, mida otsin või kuhu poole liigun. Justkui unustaksin ujuda, aga põhja ka ei vaju. Kes olen siis mina vee ja taeva vahel?

Olen elanud
seda pragunevat unistust
oma kirjutuste radadel
vahest liiga kaua.
Kui mu sõnad jõuavad ette
ja peidavad endasse kogu tõe.
Olen seisnud kärestikulise
elujõe sillal,
kuid see pehkib, mädaneb,
ja lõpuks kukun ma sisse.
See on miski äraspidiseks pöörduv
igatsus, mis liigub alati tagasi
kõneldud nägude ilma.
Olen vaadanud vaid seda,
mis end avas ja kaevanud end mulda,
mis on kobe ja lahtine.
Ma läen üle kõrgete tippude, mille silun
siidjate unede armuga,
kuid kukkuda tahan puruks,
seda, mida olen sõnadesse valetanud.
Valasin vormi tuule,
kuid ta ei oska võõrast keha võtta.
Nii olen ennast kiskunud paremaks,
aga mul pole enam anda
lõhenenud kihte.
Olen tummalt leppinud helgemate päevade
argade hetkedega,
aga peaksin endasse tõmbama,
enda sisse valama tahte kõiksuse armastuse
poole.
Olen oma keha vang ja mõtete ori.
Muuta võimalusi, luua piiritut,
et mu maailm kasvaks läbi
müüride, ülespoole nähtust.
Varastan omale aja ja jätan
maha, olen tast võimsam, olen tast vaba.
See on kellegi kisendav pale,
mille oma naerule kleepisin.
On nägemine alguse nuttude võlust
ja härdad igatsused üksnes meenutavad,
et on loota, on tahta.
Ja nii ma teen, et mu hing
tuleks tagasi sinna, kus pole olnud,
ju vaid unelmates.
Aeg veel halastab, aga väheks.


Tasakesi, salamisi juba mõistan.
Lugesin siit liialt kurbust, aga seda pole ju minus...või?

Taas saab ühes õdusas kojas aega kiikumas käia. Hingasin oma endist olemist värskemaks. See lõhn, see hoog, see hääle kõla.
Ehk siis kevad või mis?