Ajatult ajast

Mõtlesin juba ammu kirjutada, aga oli liiga hea. Või isegi mitte liiga, aga lihtsalt hea. On endiselt. Selgust tunnen sellest, mis sisse ja välja hingamise vahele jääb. Tuttav on tulla tagasi, aga tee on teistmoodi uus.
Sõnad näe tulid ka.

Kõnnin mööda
alla minevat tänavat
üles,
vihm tuleb
ühes,
ja tee mu jalge all
on sama armas,
kui koht,
kuhu viib.

Etendused olid. Oi, kuidas ma esinemist armastan. Muud ehk midagi, aga pilvekiike. Nõustun lõpuks tänukoormat kandma, aga enne veel kummardus neile seitse aastat mu kõrval olnud olevustele. Kui vaid kõiki korraga embusse saaks haarata. Ikka veel ma teid ei tea, päriselt. Lõpetan Eesti publiku kallal vingumise ja tõden, kui eriline on nende arg ahhetus.

Naljakad lood meenuvad. Näiteks see vanatädi oma tähekestega kummikutega. Ja oi, see vanamees, kes rääkis oma koerale, kuidas kassid magavad. Minule räägiti kunagi, et hiired ja ämblikud magavad öösiti ja see tagas mulle rahuliku une. Vahel on nii hea end petta, et kui sisimas ei usugi, saab pead ikka liiva alla peita.

Sind polnud ammu näinud. Või ehk päriselt näinud.

Ja veel korra üles, et vihma tervitada, sõnu selgitada

Vihm,
sa ei saa kunagi,
kunagi teada,
kuidas sind
nutan,
kui must
ära sajad