Ajatult ajast

Psst,
täna oli esimene vihm,
pladises juustele
ja plekist katusele
ja kõik sai vihma lõhna täis.

Ma olen ajast ära, elan hetki ja naeratusi ja vihma ja ootust ja kevadet.
Sest kevad on, täiesti kohal on. Sammud tantsisklevad kergelt porist läbi ja päikest ning vihma saab välja naeratada.


Et vetepeeglites põleda
jahtunud tulede und,
peaks endalt kõik rakmed kiskuma
ja puhuma
varjuks end,
peaks rääkima enese ajale,
mis mälestusi ei tea,
peaks viskuma lainevetesse,
mis randuvad
ei eal.
Ma peaks küsima oma unedelt
oma nime ja vaikust ja
kuud,
ma peaks varjama
oma alastust,
oma hinge ja sõnu ja tuld.
Ma peaks astuma läbi enda,
ja tahte ja tee ja taeva
ja ma peaks kanduma ajakeerisest,
seal, kus aeg ennast teab.
Ma peaks pühkima endalt suled,
võtma üllt tiivad ja öö,
laskma lahti
oma naeru, oma armu,
ja kui siis ma kirjutaks end
varjukirjaga valgusse,
ehk siis ma põleks
ja saaks
valgusriiki.


Täna kiikusin valge pilve oma mustade varvastega vihmaseks, ta pesi puhtaks iseenda, minu naeru ja rõõmuga pesi.


Ja ma aina naerataks, lihtsalt seepärast, et see Sulle meeldib. Jah, see ongi kõik.