Ajatult ajast

Hing jääb haigeks ja
keha jääb haigeks ja
soolane pisat kipitab
huulte pragudesse.

Aeg võtab oma,
võtab elu osa
ja murrab tolmust välja vee.

Haiget saada või
haigeks jääda,
hetk või
lõputus?


Ma olin haige. Kes teavad lugeda, loevad paljut välja sest.

Päike paistis hinge sisse just. Mu silmad nutsid terve eilse, nüüd on valus päiksele silma vaadata. Oh, ta nagu meelitas mind endasse kümblema. Õhk on väljas nii kerge, kas tõesti sama, mis see lõpnema jäetu siin sees?
Ja kuidas ta paistab ühtmoodi kõigile, valimata...

Alanud on lehtede ööd, eks ikka nende puude laste omad. Kord ma jutustan teile nende kõnelusi, aga teadke, et see, kelle kogu elu on näha ühe lehe kasvu, võib teada enam, kui ükski silmadega vaatleja kogu maailmast vaadata oskab.

On sõnu, mida ma veel kirjutada ihkaks, aga las jääda hiljemaks. Saage enne osa sellest, millest minagi, lugedes Kaplinski Prelüüdi. Oeh, ilus, ilus, ilus. Ma ei oska ega tahagi siit midagi väja tuua, sest nagu Allan kunagi rääkis, pole ükski lõik ega osa lahutatuna tervikust enam tõelus nagu ei saa ka inimesest eraldada tema ühte omadust, pahet või head.
Prelüüd on kirjas "Kirjutatud. Valitud luuletustes" ja kusagil kindlasti veel.
PS: See raamat on hiiglama hea padi.

Pehmust!