Ajatult ajast

Ärkamine.

Nägin unes ilma lõppu. Ma olin leppinud, olin valmis, kõik ju olid, veel viimane hingamine. Äkki ma mõistsin, et ma ei saa veel minna, sest ma pole armastanud. Nutsin ja ahastasin unes, püüdsin sind meeleheitlikult leida...äkki kõik

Rännakud lõppesid. "Kevad ja suvi ja", "Vihurimäe", "Hetk" ja need minu omad. Mu kollane unistus, mu Raa, mu iseenda-nädal. Nad kõik väärivad sõnu siin.

Mu kollane unistus. "Kui kõik unistused täituksid, poleks vaja sõna ennastki"(Jan Kaus "Hetk")
Kui üle silla rong sõidab, siis all soovitakse, mina soovin alati. Rong võtab kõik soovid reisijatena kaasa ja viib nad sinna, kuhu vaja.

Raa oli kõik, mida vaja.
Mu vanaisal on tarkus näos ja vaikuses.
Leidsin taas piirituse - pimeduse, vaikuse ja tühjuse.
Puidu, asfaldi, vihma, kütmise, kodu lõhn.
Vana õunapuu oksad on mu käte, mu paljaste jalgade mälus, nad ei värahtaks hetkekski. Mäletasin veel ta vaigu lõhnagi.
Haarasin suurel tammel ümbert ja tema teadis, sest tal on kogu raskus kanda, kauem veel, rohkem veel.
Esimene liblikas, esimene ämblik, mesilaste puhastuslend, esimene lugemine saunatrepil, metskitsed, lihapirukad, jõkke voolvad ojad, lumikelluksed, pori.

Tõnu Õnnepalu leidis lõpuks ja mina nutsin ta õnne.
"Unes nägin armastust.
Hoidsin sellest arglikult ja
õrnalt kinni.
Elus pole teda niigi palju
hoida saanud. Pole osanud.
Pole olnud juhust."

Emily Bronte pole kunagi armastanud. Kuidas see küll saab nii olla? Kuidas ta siis sai nii kirjutada? Kuidas on võimalik, et tema, tema kirjutatu on üksnes fantaasia, ettekujutus millestki võõrast ja kogematust?
"Kui kõik kaoks ja tema jääks, siis kestaks minu olemasolu edasi, aga kui kõik muu jääks ja tema häviks, muutuks maailm mulle päris võõraks: ma ei olekski nagu osa sellest. Ta on alati, alati minuga, mitte kui rõõm, vaid nagu mu enda olemus. Nii et ära räägi enam meie lahutamisest, seda ei saa olla ja..."

Ja "Hetk" oli täis võrratuid hetki.
"...või ma peaksin nagu seda valgust sealt noka tipust huultega püüdma, aga see ei õnnestu, sest see tipp seal on olevik, ja siis ma mõtlesin hiljem, et nii ongi, aeg on nagu hästi väike teravnurk, mille tipus tulevik muutub minevikuks, ja see muutumise hetk peakski olema olevik, aga kuna muutumine on nii kiire ja me ise muudame seda veel kiiremaks, justkui oleks see meie tahe, siis see kaob käest, tulevikust saab minevik ilma olevikuta."


Kiskusin kaane pealt
purki pistetud
suvelt
Jäätunud mustsõstrad sulasid
mu soojas suus.
Kaevasin tee
kasvuhooneni, kus
tema
kogu talve oli hõljunud
Puistasin kuuma vette
kuivanud piparmünti
ja lürpasin sauna trepil
nagu ikka
sel ajal
Pöörasin näo päikese poole
ja aevastasin kogu talve tolmu
endast välja
Tervitan sind!




See sai kaunis lopergune tekst. Lopergune luuletus kah, aga ma tahtsin kuidagi seda soojust endast anda.