Ajatult ajast

Ma justkui lahtuks.

Veider, mõtlesin praegu, mida ilusat, head, siia kirjutada, kui äkki meeletu kurbus sisse sigines. Oeh, ajaks ta ära, kui oleks jaksu. Meenus lause, mis kord mu juurde tuli: Kõige valusam on neil, kes naeratavad, sest nemad näevad tegelikkust.

Olen väsinud, väsinud endast, üksluisest. Kuigi kõik muutub, kuigi kõik keerleb...Justkui jooks janu kustutamata. Luban endale iga päev aega napsata, aga ta libiseb mul käest ja kui märkan, on jälle hilja.

"See on inimene: ta elab oma elu ja sureb siis." Et nii ei läeks.

Kopli tippu, kaltsukatuurile, malevasse või Indigolastele vajan praegu. Ühte korralikku esinemist tahan ka, suurt ja uhket.


Kevade
esimesed liblikad
õhus
Kevade
esimesed liblikad
mu kõhus
Nad keerlevad
kirevas puhtuses
Püsiks need
viimased vaid
kauem
kui