Mu arm,
ööd on juba soojemad
ja lähevad valgemaks,
varsti ei näe enam undki
pimedate kardinate taga,
tulen Sulle lähemale veel,
surun en Su vastu.
Sa ju tead seda tunnet,
kui kõik kaob ära
ja ainult Sina jääd
vedama naeratust mu näole.

Sulle ja mulle
meeldib koduteel helistada,
või teel, mis lõpuks ikka viib koju.
Kas tead,
kuis mulle siis
Su sammude kaja
varakevadistel teedel
meeldib kuulata,
ja kuis ma mõtlen end
Sinu kõrvale,
Sinuga sõlmitult kõndima.

Tahan olla, elada
iseennast,
meis Sind,
ja lasta end kanda
öödest päevadest
teadmata.

Mu kallis,
kui kuulad mu südametukseid,
kas tead, et ta Sulle lööb,
et ta Sinu jaoks
püüab heliseda nagu tuulekellad
õhtu eel.

Kes on see mina,
kes nõnda kaua ennast on peitnud,
mu sees, mu enda sees,
see naerev ja hingav,
see tahtev ja lendav,
ja olen see üldsegi mina
või Sina või arm?

Tead,
see on see tunne kevaditi,
kui kõik oleks justkui nagu sügis
ja välja vaadates võib nii arvatagi,
aga kes astub välja ja
hingab oma kopsud
porist valguse lõhna täis,
ei saa eksida.

Olla,
igatseda
ja unustada.
Olla kogu hinge, keha ja mõttega.
Igatseda Sind on hää,
sest tean, et tuled pea jälle.
Ja unustada lihtsalt selleks,
et siis veel enam
ihata, oodata ja olla.

Mu uned on Sinu nägu, mu arm,
nii suikun nendesse elama,
kuni oled taas siin
ja ma ei tea ega usu
enam und ega tõelust,
mis nõnda mus elada võib.



Kevad tuleb taas Õnnepaluga, justkui selleks, et rohkem märgata.

"Unustatud jõekäärudes päikese käes
on selline rahu, et selline rahu võiks olla hinges,
kui ta on unustatud.
Selline rahu."
("Kevad ja suvi ja")

M tuli täna vastu ja ütles, et mind kusagil silmates kohe ei saa muudmoodi, kui naeratab. Tegi minul kah kohe tuju heaks, tähski selle eest.

Psst,
täna oli esimene vihm,
pladises juustele
ja plekist katusele
ja kõik sai vihma lõhna täis.

Ma olen ajast ära, elan hetki ja naeratusi ja vihma ja ootust ja kevadet.
Sest kevad on, täiesti kohal on. Sammud tantsisklevad kergelt porist läbi ja päikest ning vihma saab välja naeratada.


Et vetepeeglites põleda
jahtunud tulede und,
peaks endalt kõik rakmed kiskuma
ja puhuma
varjuks end,
peaks rääkima enese ajale,
mis mälestusi ei tea,
peaks viskuma lainevetesse,
mis randuvad
ei eal.
Ma peaks küsima oma unedelt
oma nime ja vaikust ja
kuud,
ma peaks varjama
oma alastust,
oma hinge ja sõnu ja tuld.
Ma peaks astuma läbi enda,
ja tahte ja tee ja taeva
ja ma peaks kanduma ajakeerisest,
seal, kus aeg ennast teab.
Ma peaks pühkima endalt suled,
võtma üllt tiivad ja öö,
laskma lahti
oma naeru, oma armu,
ja kui siis ma kirjutaks end
varjukirjaga valgusse,
ehk siis ma põleks
ja saaks
valgusriiki.


Täna kiikusin valge pilve oma mustade varvastega vihmaseks, ta pesi puhtaks iseenda, minu naeru ja rõõmuga pesi.


Ja ma aina naerataks, lihtsalt seepärast, et see Sulle meeldib. Jah, see ongi kõik.

Maal ja R-i Tartus ja siis ikka selles päikselises ulmas, milles ma juba viimased kuu aega uitan...

Keegi ei tea,
aga tegelikult mulle meeldivad hommikud
ja õhtuti ei tõmba ma kardinaid akendele,
sest mulle meeldivad
esimesed kõditavad päikesekiired.
Varjud on pikemad
ja kuuma tee aur mängleb laudlinamustreil.
Iga hommikutaevas on saladust täis,
sest kuhu need tähed,
kuhu see kuu kadus?
Puud on väga tasa
ja teed on kinni jäätan'd
ja kõik, mis oli eile,
on teise näoga.
Sammud on arad,
kui latvades udu
ja nii vaikselt voolab
ööst sulanud oja.
Mulle meeldib
hommikul,
et midagi pole teada,
sellest kõigest, mis võib tulla
enne uut hommikut.

Kui me Su aknast välja vaatasime, siis ma veel mõtlesin, et kas enne tuleb tuul või tulevad linnud, sealt, kus on soe, soojem veel. Ehk tuleb hoopis valgus, Karlova tänavatelt või naeratustest või aeg lihtsab kõnnib ringi täis.

Ja taevas on nii lähedal
ja jõgi voolab must läbi,
on kevade tuul, võimas,
puud panevad vastu,
jää murdub lahti.
Minust kasvab puu,
sosistan, aga ei kuulda,
sosistan aina, et kuuldaks,
sosistan aina,
ja taevas on nii lähedal
ja jõgi voolab must läbi,
valgus paistab end jõeks,
voolab, murrab jääd,
kui Sa teaksid,
Sa ihkaks end jõeks,
voolaksid...
ja taevas on nii lähedal
ja jõgi on suurem veel,
maa hoiab must kinni,
jõed voolavad läbi,
tuul kisub sosinad endale
ja aina kõneleb
ja ma sosistan aina, et kuuldaks
ja ma sosistan aina, et
ja tuleks tuul ja kannaks kaugele
mu elusosinad.
ja taevas on siinsamas
ja jõgi voolab mu sees,
kuivavad pisarad,
vaikivad sosinad.

Võib ju vist rohkem, kaua pole olnud.

Kui ma keset ööd ärkan
ja ma pole Su kaisus
(kuid Su sall on mähkunud ümber mu keha)

Kui ma keset ööd ärkan,
kuid ma pole Su kaisus
(hoopis Su sall on mähkunud ümber mu keha)

Kui ma keset ööd ärkan,
sest ma pole Su kaisus
(ainult Su sall on mähkunud ümber mu keha)

Ja kuidas ma peaksin
veel mõtlema, kui
Sa poed mu pähe,
mu põue, mu hinge,
ja mina lihtsalt
elan Sind
oma mõtetest
enda päeva,
enda öösse,
enda ellu...

Ükskõik, kui palju või milliseid sõnu ma siia kuidas ritta sean, tahan ma tegelikult kirjutada vaid seda, et Sinuga koos muutun ma õhkkergeks ja kui Sa minnes mu käest lahti lased, siis ma kardan, et tuul viib mu endaga kaasa.
Sa tule siis, püüa mind kinni, ja suudle tagasi.


Ma unustasin olla
ja olingi.

Ma jagan oma tuba ühe ämblikuga. Ta veedab talve mu voodi kohal, lae all. Terve aja, mida võib külmaks nimetada, on ta seal veetnud, ühe koha peal. Mõtlesin, et lasen tal kevadeni talvituda, siis tõstan välja. Ema pakkus eile, et äkki on ämblik ära kuivanud, nad pidavat vahel nii tegema. Nüüd ma kardan teda, kardan, et jagan oma tuba surmaga.

Ma arvan, et surm on kõigil ühtmoodi, pole vahet, kas sureb ämblik, hiir või inimene, surm on ikka sama. Ma ei tea, kas surm on valus, kerge või lõplik, aga mõne valugi võib teisele ilus tunduda, üks on ta ikka. Vahest ainult elada on teistmoodi, kui õnne ei näe või armu ei otsi.

Kõik eile korstendest tõusnud valge suits on täna puudele langenud, puud enese sisse võtnud ja ma usun, et kui tuul on liiga vali või kui keegi puud liiga kõvasti embab, siis puu hajub kergeks pilveks ja tõuseb üles valgesse. Aga tuul on vaiki ja keegi ei emba, sest ses hetkes seisab kõik. See pole kunst, see on päris.


Teistmoodi on viimasel ajal, aga las olla, praegu ei saagi ju muidu.

Mu süda on maailmasuurune
ja õhtul
heidan ta peale unele.
Mu armastus on ajasuurune
ja iga hetk tast
on elatud.
Mu kodu on vihmasuurune,
võtan ta kaasa
ja olen
tas kõikjal.
Mu õnn on naerusuurune,
heliseb sees
mu muusika.
Mu valu on pisarasuurune,
mis voolata võib jõeks,
olla õhk
ja jää.
Mu elu on meresuurune,
ühelt kaldalt tesiele ei näe
ega tea, kus on algus,
kus lõpp.

Katsuda päikesekiiri!
G.

Hakkan siis taas elu elama, piisavalt kaua sai teda mööda libisemas jälgida. Käin iga raske sammuga seismist ja prahti endast minema ning hingan mõnuga endasse selge tähistaeva lõhna.

Hea ootus on sees, ei nõudlik ega kannatamatu, lihtsalt rahul ja teadlik.


Oli päikesepaiste,
lebasime taeva all
ja midagi muud
polnudki.

Oli septembrikuu õhtu,
tulid,
sest alati
vaid nii tekkis tõelus,
tulid mu puu alla
ja embasime
vaikides.

Oli meri ja
vaikus ja
öö,
oleksin tahtnud
Sulle öelda
väga paljut,
aga ma ei
osanud.

Oli muusika kui
hing kehast
rabeles.

Oli üks neid õhtuid,
lõputuid õhtuid
teetassi taga,
mil meid taas
peenelt õhtu ööks saamisest
teavitati.
Ma polnud ikka veel
jõudnud Sulle lugeda
ja Sul
olid silmad märjad.

Oli
Sinu pilk
teispool tuld ja
armastust.

Oli suvi,
Su tedretähnide ümber
mänglesid
kullakarva juuksed,
heina sisse peitsime end
maailma eest.

Oli mets,
milles me oma
kõrvetatud jalgadega
mustikaid
koogile noppisime.

Oli öö,
kuuvalge ja tähine.
Alasti läksime merre,
kui palju meist sinna,
kui palju kaasa,
ei tea enam
laineharjadki.

Oli vaikus.

Oli kohtumine
taas.
Sina tahtsid kaduda
ja mina
tahtsin Sind.

Oli pärastlõuna,
Sina küpsetasid taas,
hoolitsesid,
mina tegelesin teega,
asiselt mõtlikud,
naerul olime.

Oli meri,
tühjus,
kuumus
ja kaduvik.
Ma kartsin,
kui Sa teaksid,
kuidas ma kartsin.
Ma hüüdsin
Sind,
paljas oli maa.

Oli
sammude
seadmine
võõrastel
radadel,
kõnelesime
armastusest.
Tol ööl
oli mu hinges
põletavaim valu.

Oli üks jõgi,
mis hargnes.

Oli hommik,
me läksime ärkama.
Sul olid tassid,
mul tee
ja me istusime
vanalinna hoovis.
Järgmisel õhtul
kinkisid mulle sule,
mis nüüd iga mu luulerida
paitamas.

Oli naer,
seda oli palju.

Oli videvik.
Sina olid minemas,
mina jäin maha,
aga Sina
teadsid.

Oli kontsert.
Nägin Sind vaid hetkeks
ja läinud Sa olidki.

Oli turupäev,
läksime lehmakomme ostma,
ikka parajaid peotäisi
roosasid
ja siniseid,
nad kuulusid
kokku.

Oli vaja minna,
Sa olid haige
ja ma võtsin
Su haiguse
ühes.

Oli öö,
Sina norskasid,
aga mina
ei saanud und.

Oli suvi,
juuli vist,
võtsin Su
oma pakikale
ja Sina oleksid
ju
maha kukkunud,
mind ka kaasa võtnud,
rattast rääkimata.

Oli aprill,
kümnes,
tantsisime paljajalu
ja mina
tahtsin Su
koormat kanda.

Oli.
Pisaraid voolas Su silmist.

Oli vein
puu otsas,
südasuvel,
kui tagasi tulid
ja sõnad
ei lõppenud.

Oli talv,
Sa värisesid,
kuni polnud enam külm.

Oli saun,
mitte et oleks olnud
leili või kuuma.
Me rääkisime,
Sina olid katki
ja arm
piinas.

Oli tantsu,
muusikat,
mõnedel vaikust.
Vaatasin ja
kadestasin
Sind.

Oli kolm
sõna.

Oli kõik.
Ja nüüd ma otsin
Sind
tähepilgutusest,
pimedusest
ja tuule kaebest.


Tule tagasi, lihtsalt, tule ja oleme.


Täna valgustas tänavalatern udusse ja peegeldus piiskadel miljoneid kordi päevavalguseks. Ampsasin paksu udu ja neelasin mahlaseid suutäisi. Hea.

G,
tagasi.

Ma sain taaskord märkusi puuduliku luule jagamise kohta. Nüüd tuleb palju, sest mul on lihtsam luulet siia kirja panna kui kõike pikalt jutustada.

Oli London. Vihm, liikumine ja igatsus. Kurbusest kasvas rõõm ja mina hakkasin taas naerma. Aga ei saa nii, et hetkega jätaks kõik, ei saa ka nii, kui ise olla ei saa ja ei saa nii, kui päris ennast ei näita.
(Ma vabandan kaootilisuse pärast)
Ma tahtsin öelda, et laval on kõige raskem ja kõige lihtsam olla mina ise, alasti oma imelises endas. Minu sõnad said kuuldavaks, minu kogemine nähtavaks.

Ma võtsin aja ära,
ma võtsin oma aja
endalt ära
ja kadusin
olematuse piirile,
kui tõmmata joon
aja ja ajatuse vahele,
võiksin ma keskele seista ja
ennast ära anda.
Mul pole enam
ühtki kaduvalgavat
teed, millel
ühelt rajalt teisele
sammuda.
Taevas on sügavsiniselt
ja ajast sügavamalt
hinge laskumas,
tuul puhub
hinge kehast
minema ja
vihm peseb puhtaks
lugu,
milles ühtki
alusetust pole.
Mind pole alles
siin kehas elamas.

Kõik on taas kulgemisse kadunud, mina lähen ühes ja seekord naudin.

Ma haaraksin tuulest,
kanduksin minema
ja keegi ei märkaks
järgmist tolmukübet
tormis keerlemas.

Ma tahaksin nüüd lõputult kirjutada. Vb ma kirjutan paari tunni pärast veel, siis pole kõik koos.
(ps. 28. jaanuar Vabalava Solarise Apollos)

Ma olen tagasi
Soojus voogab kehasse,
voogab huuled
hella rahulolu
naearatusse.
Hing heliseb sees,
tõstan pilgu pilvisse
ega tea ega peagi,
palju jääb minu
ja taeva
minu ja
tähtede vahele,
kõik või mitte midagi.
Imetlen iga helvest, mis
oma lõputul lennul just
minule langeb,
minu üles leiab.

Kell kukub kolm korda
On varahiljavalge


Minna, et tulla tagasi.
G.