Miks kastsid lilli
oma silmaveega
kui kogu maailm
taevast alla nuttis
Kas et
olla osa,
justkui ise ära sajada,
vihmana maapõue pugeda,
uut elu kasvatada,
janun'd huuli kasta

Ja kui jääb vaikus,
viimne nägematu pisar,
siis hing
ei teagi enam,
kuidas kaduda
ja sa
saad nägema


Endast endale.

Trääpsuga sõitma kibelen. Kogu kooli kibelen. Ja siis on need hetked.
Tiigiolesklus esimene.
Kaotan palju ja leian veel rohkemgi.
On teadmine uuest tulemisest, värskest olemisest ja sellest, mida veel ei tea.

Tere!
Astusin korraks su
elust läbi.
Kõndisin sinu elus
kaks tänavat.
Vaatasin su kohal
taevaste tantsu.
Aevastasin su kevadet.
Veeretasin edasi kivikesi,
mille su jalad kaotasid.
Kui tuul sulle juuksed
silmile puhus,
lükkasin mina nad eest.
Mu nutsin su põsele pisara,
mille ehmatusega minema
pühkisid.
Vaatasin su elu imetlust.
Panin end hetkeks su naeratusse,
mis oli tõelisem
ja valusam.
Läksin hüvasti jätmata.
Sa nägid mind lahkumas,
viimaks pimedana,
teadjana.

"Aga kõige ilusamad on veepiisad lehtedel ja õitel, veepiisad, milles peegeldub kõik: taevas tõttavate pilvedega, päike, värske, puhtaks uhutud rohelus ja vaataja ise.
Sellest, et veepiisas, kastepiisas, vihmast puulehele jäänud piisas on terve maailm."
Jaan Kaplinski"Lahkujad"

Kuradi ilus on. Maailm on täiuslik, me lihtsalt ei näe. Ja mul on midagi, midagi, midagi...
Oehjah. Ja lõpuks laheneb kõik.

Ja mina hakkasin jälle kirjutama.

Kohal ei pea olema, aga vahelduseks võiks...

Me ei soovi ilusat elu. See on lahkujate ja jääjate soov. Justkui selleks, kui peame lahti laskma, kui me ise seda elu enam muuta ei saa. Aga lahkujad kaovad vaikides ja igatsejad ei teagi, et on jäänud. Nii ei soovigi me ilusat elu. Aga see aeg, mis on me nägemiste vahel, on ka elu, mitte üksnes see, mis jääb järele, kui on lõpp. Elu on alati, kuni hing saab vabaks ja jääb minek. Aga siis on juba hilja soovida. Ilusat elu! Tea elada!

Ilusat elu sulle!
Et puhuks tuul,
kui hingus kaotatud
ja kastaks vihm,
kui januned.
Sind paitagu arm
kui sus igatsus,
sind nutku aeg,
kui valu lööb.
Toetagu sind pilved,
kui kardad kukkuda.
Emmaku sind meri,
kui ise end ei kanna.
Sul kasvagu
vaikusest tiivad!
Sul õitsegu
päikse poole hing!


Mul on taskutes kastanid. Surun suuruse ühte väiksesse. Valu, rõõm, hirm, õnn. Kuid ükskõik, kui kõvasti, ta on ikka sama väike, sama suur, sama krobeline. Ning minu käsi vormub ta järgi.

Elutants on tagasi tegeliku voolajana.

Mm, kui imelised viimased päevad on olnud.

Reedel oli Skrömta. Nad on lihtsalt liiga vaimustavad. Panid hinge sees tulist tantsu lööma.

Viimasel ajal kasvab aina austus, muusikute, õpetajate, kirjanike, sõprade, inimeste vastu mu ümber.

Eile oli minu Nele päev. Jätsime rongisilla alla ootama oma soovid, sest öösi rongi ei käi. Vast juba said õige rongi peale. Silmad kinni kuulasin möödujaid, teadmata, kuhu, kes või milleks, aga vähemalt teades, et nad on olnud. Õhus oli Pärnu ööde ja Toolse lõhn. Niiske liiv, hein ja miski tabamatu. Käisime niiskel mullal paljajalu tantsisklemas. Seal, kus kunagi oli muru, kus kunagi oli vabadus...vast tuleb taas. Olla must, mullane, murune, kastene, tuulene, öine. Taevas on tähti aina enam.

Ükski inimene pole iseeenesest mõistetav.

Klaasikildudes on murdunud ilu.

Täna püüdsin ninale tedretäppe. Vaikelu päikse ja tuulega. Keha sai päiksekuumaks, päikselõhnaseks. Jalapaar Kalamajas. Paljaste jalgadega mööda teed, kus kunagi oli rong. Kord saab tast maa, kus kunagi oli tee. Kivid olid valusad ja külmad, aga oi, kuidas neid igatsesin.
Meri mäletas veel, kuidas lõhnata, kuidas sädeleda, kuidas sellistel päevadel murdmise asemel paitada.
Varsti on jälle nii nagu oodatakse. Kuni pole rohelust, on krobelised puutüved, kuni pole muru, on soojad kivid. Ja on hiljemgi, kui nähtaks.

Kodus on taas nagu armastan.

Ma justkui lahtuks.

Veider, mõtlesin praegu, mida ilusat, head, siia kirjutada, kui äkki meeletu kurbus sisse sigines. Oeh, ajaks ta ära, kui oleks jaksu. Meenus lause, mis kord mu juurde tuli: Kõige valusam on neil, kes naeratavad, sest nemad näevad tegelikkust.

Olen väsinud, väsinud endast, üksluisest. Kuigi kõik muutub, kuigi kõik keerleb...Justkui jooks janu kustutamata. Luban endale iga päev aega napsata, aga ta libiseb mul käest ja kui märkan, on jälle hilja.

"See on inimene: ta elab oma elu ja sureb siis." Et nii ei läeks.

Kopli tippu, kaltsukatuurile, malevasse või Indigolastele vajan praegu. Ühte korralikku esinemist tahan ka, suurt ja uhket.


Kevade
esimesed liblikad
õhus
Kevade
esimesed liblikad
mu kõhus
Nad keerlevad
kirevas puhtuses
Püsiks need
viimased vaid
kauem
kui

Kevad sai sisse hingatud
ühe pika ja sügava tõmbega
Talv sai välja aevastatud
ühe vaikse ja ara atsihhiga

Linn on kevadet täis. Kui teda tänavatest ja taevast ära ei tunne, siis vaadake silmadesse.

Lume alt ronib asfaldi lõhn välja.
Ma isegi ei torisenud, kui ma kukkudes poriseks sain, vähemasti pole lumi. Ometi võiksid ka need viimased jäälaigud kaduda, sest minu jalad kohe leiavad nad üles.

"Sobiv hetk on hingata sisse, sobiv hetk on hingata välja!"

Ärkamine.

Nägin unes ilma lõppu. Ma olin leppinud, olin valmis, kõik ju olid, veel viimane hingamine. Äkki ma mõistsin, et ma ei saa veel minna, sest ma pole armastanud. Nutsin ja ahastasin unes, püüdsin sind meeleheitlikult leida...äkki kõik

Rännakud lõppesid. "Kevad ja suvi ja", "Vihurimäe", "Hetk" ja need minu omad. Mu kollane unistus, mu Raa, mu iseenda-nädal. Nad kõik väärivad sõnu siin.

Mu kollane unistus. "Kui kõik unistused täituksid, poleks vaja sõna ennastki"(Jan Kaus "Hetk")
Kui üle silla rong sõidab, siis all soovitakse, mina soovin alati. Rong võtab kõik soovid reisijatena kaasa ja viib nad sinna, kuhu vaja.

Raa oli kõik, mida vaja.
Mu vanaisal on tarkus näos ja vaikuses.
Leidsin taas piirituse - pimeduse, vaikuse ja tühjuse.
Puidu, asfaldi, vihma, kütmise, kodu lõhn.
Vana õunapuu oksad on mu käte, mu paljaste jalgade mälus, nad ei värahtaks hetkekski. Mäletasin veel ta vaigu lõhnagi.
Haarasin suurel tammel ümbert ja tema teadis, sest tal on kogu raskus kanda, kauem veel, rohkem veel.
Esimene liblikas, esimene ämblik, mesilaste puhastuslend, esimene lugemine saunatrepil, metskitsed, lihapirukad, jõkke voolvad ojad, lumikelluksed, pori.

Tõnu Õnnepalu leidis lõpuks ja mina nutsin ta õnne.
"Unes nägin armastust.
Hoidsin sellest arglikult ja
õrnalt kinni.
Elus pole teda niigi palju
hoida saanud. Pole osanud.
Pole olnud juhust."

Emily Bronte pole kunagi armastanud. Kuidas see küll saab nii olla? Kuidas ta siis sai nii kirjutada? Kuidas on võimalik, et tema, tema kirjutatu on üksnes fantaasia, ettekujutus millestki võõrast ja kogematust?
"Kui kõik kaoks ja tema jääks, siis kestaks minu olemasolu edasi, aga kui kõik muu jääks ja tema häviks, muutuks maailm mulle päris võõraks: ma ei olekski nagu osa sellest. Ta on alati, alati minuga, mitte kui rõõm, vaid nagu mu enda olemus. Nii et ära räägi enam meie lahutamisest, seda ei saa olla ja..."

Ja "Hetk" oli täis võrratuid hetki.
"...või ma peaksin nagu seda valgust sealt noka tipust huultega püüdma, aga see ei õnnestu, sest see tipp seal on olevik, ja siis ma mõtlesin hiljem, et nii ongi, aeg on nagu hästi väike teravnurk, mille tipus tulevik muutub minevikuks, ja see muutumise hetk peakski olema olevik, aga kuna muutumine on nii kiire ja me ise muudame seda veel kiiremaks, justkui oleks see meie tahe, siis see kaob käest, tulevikust saab minevik ilma olevikuta."


Kiskusin kaane pealt
purki pistetud
suvelt
Jäätunud mustsõstrad sulasid
mu soojas suus.
Kaevasin tee
kasvuhooneni, kus
tema
kogu talve oli hõljunud
Puistasin kuuma vette
kuivanud piparmünti
ja lürpasin sauna trepil
nagu ikka
sel ajal
Pöörasin näo päikese poole
ja aevastasin kogu talve tolmu
endast välja
Tervitan sind!




See sai kaunis lopergune tekst. Lopergune luuletus kah, aga ma tahtsin kuidagi seda soojust endast anda.