Tühjaks pigistatud.
Maitsev mahl on minust
välja voolanud.
Veidi immitseb veel
mõrkjat nõret.
Tundeist kihav keha
tegevusetult lebab.
Õõnsast kestast
läbi pääseb õhk.
Hõrgust aroomist
saanud lehk on.
Olen rikkis riist
Painaja

Ei leia end üles. Tean, kuidas tuleks olla, aga ei oska. Midagi jääb alati puudu.
Inimesed, kes kohe mu ümber on, on nii armsad. Need, kes juba veidi kaugemale jäävad, satuvad müüri taha.
Ei tuleks teeselda kedagi, kes sa pole. Teesklustes leiad end tundmatus, võõras kohas. Olgem ausad ja nii ongi parem.
Aitäh Keidile armas olemast, jälle olemast, igatsesin.
Hakkab kohale jõudma, et elu pole mäng, kui väga me seda ka ei sooviks. Alati on tagajärjed, valu ja kahetsus. Tegevusestusest saab peamine relv. Kuid hüljates vead hülgame ka hea.
Kas võib olla, et me ei otsigi õnne, vaid hoopis iseennast? On see kõigi siht? On see leitav?
Vajan eneseteostust. Kas kunagi võib miski minna nii nagu sa unistad ja soovid. Kas soovide täitumine on võimalik? Kas see muudaks soovid olematuks?
Kas ongi määratud, et keegi ebaõnnestub nii püüdes kui ka tegevusetult olles?

Kes olen ma,
kui võtate mult naeru,
kui katate silmad
ning sulgete suu,
kui keelate pisarad
ning võtate hääle,
kui mu paigale naelutate
ja võtate kõik mu ümbert,
kui sandistate keha
ja murrate vaimu?
Olen vare,
kuid olen,
kuni minus on armu,
kuni te mu luulet ei võta.

Ööd loovutan luulele ja muusikale. Päevad peavalule.
Tahan kergemalt hingata.
Õhku!

Mida ma täna tegin?

See on õnn,
kui olen sel hetkel
just selles kohas,
kus olla tahan.
See on õnn,
kui kõik mis mul on,
on piisav.
See on õnn,
kui hea tahe
saab paratamatusest võitu.
See on õnn,
kui olen endaga rahul.
See on õnn,
kui ütlen, et mul läheb hästi
ja tõesti mõtlen seda.
See on õnn
koos

Kartsin, et see luuletus on minu jaoks liiga särav, aga on täitsa oma.
Palju on öelda. Tagasilöögid elus. Ei lähe kõik nii nagu soovid. Lillelisus, mis ei tundugi enam nii hurmav, pole püsiv. Aga ma olen rahul. Karl Ristikivi ei ütle rahu, sest see sõna on tema jaoks liiga suur. Päev möödus Artur Alliksaare ja Paabeli lummuses. Naudin sõnade voolamist ja unistan, et suudaksin kunagi nii kauneid ridu luua. Mõnus on olla, ilusad inimesed ju maal.
Esinesin täna - ei jäänud üldse rahule. Ütlesin, et mul pole kunagi nii halvasti läinud. Võib-olla polegi.
Palju põnevaid mõtteid tiirleb peas. Õnne definitsioone olen saanud. Mõistatan ja vist isegi mõistan maailma paremini. Juured, väiksed jõu andjad, jutud.
Avastasin endas halva kombe..või kuivõrd halva, võib-olla veidi häiriva. Nimelt võin rääkides väga äksi täis minna. Kui teema mind köidab, võin teisi summutada, tõstan häält ja räägin kiirelt. Vabandan. Aga rääkida on hea.

Ma olen armastanud
mälestust,
halli udu.
Olen südamesse kinnitanud
härmatanud hommikute une
ja vihmaste õhtute jutud.
Olen kasvanud
vaikuse kriisetest
ja pimeduse argusest.
Olen jätnud omale
lõhnade varjud,
pilkude kohtumised
ja nägemise igatsuse.
Ma olen armastanud
mälestust.
Pole armastanud
sind.

Kõik, mis on hea, tuleb omal ajal
Aega ei tohi mööda lasta, temas tuleb elada
Mu sees puhanud ilusad mõtted ärkavad
Ma ei oota, ma olen

Hihii
Olin ära nädalakese. Ei saa endiselt aru, kus. Veider tunne on. Justkui toimuks jube palju, aga samas ei toimu mitte kui midagi.

Kui pigistan pisikese kastani taskus pihku,
kogun jõudu.
Kui tunnetan käe all linnamüüri külma kivipinda,
tast ammutan jõudu.
Kui emban tohutut jõulist tamme,
ma neelan jõudu.
Kui hingan aega, elu, armu,
ma olengi jõud.

Enim jõudu või pigem rõõmu kogun viimasel ajal oma mütsikesest. Sellega õhtul mööda Volta tänavat jalutades suisa hüppavad vahvad mõtted pähe ja nägu saab nalja täis.



Ei ole harv juhus hilistel õhtutundel mööda Volta tänavat naerusui minevat päkapikku näha.

Kerge ärevus on sees. Midagi oleks justkui kohe tulemas. Mõtlen viimasel ajal kõike positiivselt, tegutsen, askeldan, toimetan. Tunnen end jube hästi. Avastan, et ma jaksan ja suudan aina rohkem. Ilmselt tuleb see tahtest, seda on palju ja rohkelt asju on teha.
Huvitav, kas kedagi võiks mu positiivsus masendada? Ma ei kannataks vist küll stressis olles mõnd rõõmsameelsed sahkerdist enda läheduses. Oijaa

Vahva on, sõbrad. Pralletage, naudelge ja toimetage!

Eilse tormi
jättis seljataha tume öö.
Mu hommik algas
mootorimürinaga akna all.
Susside lohin üle trepiastmeist kajas
ja peagi nägingi.
Su helesinine saparozets
seisis vahtrate all nagu mullu.
Päike mängles külgpeeglites
ja lendas lehti kirjuid talle aina peale.
Läks üks kummikutesse mattunud jalapaar
üle tänava,
väiksed sulpsatused äratasid päeva.
Kui uksest sisse astusid, oli koridorigi tunda
värske kohvi lõhna,
kodu oli ikka nagu enne.


Sooviks sellist mõnusat kodu, kus oleks alati õdus, soe ning hästi lõhnav. Niimoodi koduselt, mitte liialt värskelt ja võõralt, vaid armsalt. Oma inimene alati sees ootamas.
Tegustemist on olnud palju, aga mitte midagi märkimisväärset. Nelele sai kõik ette kantud, nüüd vajan täiendust. Hea oli rääkida, enda külgi avada ja avastada.
Muusika seltsis viidan aega. Jäääär ja Johansonid teevad olemise mõnusaks.
Tekkis tohutu mõte, mida SINA-l teostada. Tunnen, et tahan ja suudan midagi suurt teha. Tahan millegagi hakkama saada, luua midagi erilist. Ise koos teistega. Tunda end uhkena.

"Sobiv hetk on hingata sisse, sobiv hetk on hingata välja"
Just, praegu on sobiv hetk. Muserdus, mis vahepeal ligi tahtis hiilida kaob mõnusate mõtete sisse.

Nüüd on kõik jälle korras.
Keerutan tantsu veidike ja meel on taas hea.
Ei taha enam masetseda, end pahandada lasta.

Uusi tutvusi, ammuste nägemisi ja meeldivaid komplimente tuli ette.
Mõnus olemine Nele hubases köögis parajalt toore koogi ja piisavalt meese teega. Vesta ja mõista. Möödunud tunded tulevad taas, hea on mälestusi uuesti läbi elada.

Ehk on aeg käes. See tiksus mõtteis ja ootas oma esinemist.

Naine?
Neid
Noor?
Piisavalt
Vana?
Mitte piisavalt
Tark?
Üritan
Ilus?
Huvitav
Aus?
Enamasti
Naeratus?
Muhelus
Kurb?
Osa minust
Kuri?
Ainult tundub
Enesekindel?
Harva
Olemas?
Kui vaja
Sügav?
Jah
Õnnelik?
On hetki