Tahaks, et kõike olekski nii lihtne kustutada, kui selles kastikeses siin.
Tegelikult ilmselt ei tahaks ka.
Ei võta me ei tiibu, saapaid, hane, harfi, keppi ega 1000-ndet dollarit.
Liiga palju põhjendamist, mõtlemist. Hea on kergemalt naerda/tahaks kergemalt naerda.

Vaja oli kanda siia üks luuletus, mis on mulle tohutult tähtis. Pean seda võimsaks, mõjuvaks ja vajalikuks. Selles on oma ilu.

Meie teame seda,
me oleme seda tundnud.
Just meie,
friigid,
klounid,
värdjad...
Kuid meie teame, mis tunne see on.
Lahti lasta,
teadmata,
ka sa veel kunagi kinni saad.
Hüpata,
teadmata,
kuhu sa maandud...
kui üldse maandud.
Astuda,
sõltumata iseendast,
usaldades vaid teisi.
Lennata,
andes oma elu teiste kätesse.
Kui nemad sind ei päästa,
ei tee seda keegi.
Ja end näidata,
kõigi oma hirmudega,
kõigile.
Ning õnnestuda,
imeline

Oli 3. november aastal 2008.
Kiri I love CIRCUS mu särgil pole pelgalt silt, see on tõelus.
Armastan ja vajan tsirkust.

Keidile

Kui koidab,
oled hommiku värskus,
ilus ja helge.
Kui oled haige,
oled hädine värvu,
kui tõused,
leelotav lõoke.
Kui sa naeratad,
oled sädelev lumi,
kui nutad,
siis katkine kurbus.
Kui oled eemal,
oled mu igatsus,
Kui oled siin,
mu päike põues.
Kui räägid,
olen kuulav vaikus.
Kui vaikid,
seistab aeg.
Kui sa laulad,
jääb maailm vakka
ja hingel hakkab nii hea.
Kui saabub öö,
oled õrnvalge ingel,
särad unedes valgust sa meil.

Esimene pealkirjaga luuletus nii üle kolme aasta? Vaja on lihtsalt teada, kes see imeline olevus mu luules on.
Keidi, ma kirjutasin siia juba enne kinno minekut teksti valmis, aga ma polnud sellega rahul ja kustutasin ära. Kirjutasin oma eelmisest iseloomustusest sulle - kuidas ma kildhaaval sind tundma õpin. Nüüd ma juba tunnen sind päris hästi, kuid sa kipud kaduma. Hetkel on seda vale öelda, sest sa oled nii kohal, kui üldse olla saab. Aitäh sulle tänase päeva eest, sa oled vaimustav! Kuid siiski, palun ära eksle vahepeal liialt kauaks eemale, mul on sind vaja!
Täna oli suurepärane päev, oma veidral moel. Nii hea on teha teistele midagi ilusat. Ma loodan, et suutsin täna mõnede päeva paremaks muuta.
Hmm, ma olen rahulolev. Puhas. Ühtäkki polegi ma enam nii väike, vaid täitsa paras.

Teate, kui palju ilu on maailmas?
Oh sõbrad, oh sõbrad, kui oskaksin, teil valmistaks tiivad, et näeksite.

Mul on imeline olla. Tunne sees on liiga suur, et kirja panna.
Need kolm päeva muutsid mind tohutult. Ma olen nüüd tugevam, julgem, parem. Tunnen end ilusama inimesena. Mul on siht ja mul on need inimesed, kes aitavad mul selleni jõuda.
Mul on suurem kutse.
Hõljun kusagil kõrgustes ja kavatsen seda teha võimalikult kaua. Ei luba kellelgi end sealt alla tirida. Olen alati kadedusega vaadelnud linde oma võimatul vabadusel üle taeva liuglemas. Aga teate, täna ma ei tundnudki enam kadedust, ma tundsin samastumist.
Väga palju on sees, olen joovastunud ja seetõttu ei suuda veel kõike kirja panna. Ühel hetkel sünnib sellest tundest imelist luulet, hetkel olen sõnatu.

Mul anda on,
no võtke!
Kui pelgan ma,
te julgete!
Teilt saada on,
kas tohin ampsata?
Teid tänada
kas suudan piisavalt?
Sest te tulite -
kas tõesti viimaks?
Sest te olete -
oh õnne mul!
Sest te jääte -
päriseks!
Te mind leidsite
Te mind hoiate
Teis kasvan ma
Oh, jääge vaid!

Eile õhtul lugesin kodus oma suhkrutükikesi. Aitäh, aitäh, aitäh! Ei suuda teid piisavalt tänada. Istusin ja nutsin õnnest, et inimesed on nii ilusad ja head. Te teete mu tugevaks, teist kogun jõudu! Olen viimaks leidnud oma koha. Kus te küll nii kaua olite?

Oh jalad, mu jalad,
küll olete väsinud,
te puhake veidi nüüd.
Mu käed, jah käed,
te valusalt tuikate,
rüppe mul vajuge.
Oi, silmad, mu silmad,
te kinni pea vajute,
eks vajuge, kui on soov.
Ning vaim, mu vaim,
sa piinled mu kehas,
oota päeva homset veel sa.

SINA SUURKOOLITUS!

Täna oli mu tänaval just selline lõhn nagu on mõnel vihmasel sügispäeval Valgamaaal kalalt tulles. Selline sombune koerailm, aga samas kuidagi värskust täis. Märja kuid rahulolevana kodu poole sammudes märkad korstnas suitsu ja tead, et sees on ootamas kuum saun, külm kali ja kodused küpsetised. (Miks see tekst nii võltsilt kõlab, kedagi meenutab?)
Igatsen maale. Täna nägin vanaema, aga kõik on kuidagi teisiti. Vanaema on nii väikseks jäänud, minu jaoks liiga kaugeks muutunud. Vahest on parem mälestustes elada, kui luua uusi, mis pole võrreldavadki olnuga.
Mõtteid on nii palju. Kuid hääl jääb väikseks ja sõnad ebapiisavaks.
Ma tean, et lähen kohe üles ja kirjutan luuletusi, aga ma tahtsin selle teksti ära kirjutada. Vabandan nende ees, kes tahavad lugeda luuleblogi, aga peavad mu ilmselt sisutühja pläkutamist kuulama.

"Klaasist mehega naine"
Kuidas väidan end mitte suutvat elada armastuseta, kui olen seda alati teinud?