Ma jagan oma tuba ühe ämblikuga. Ta veedab talve mu voodi kohal, lae all. Terve aja, mida võib külmaks nimetada, on ta seal veetnud, ühe koha peal. Mõtlesin, et lasen tal kevadeni talvituda, siis tõstan välja. Ema pakkus eile, et äkki on ämblik ära kuivanud, nad pidavat vahel nii tegema. Nüüd ma kardan teda, kardan, et jagan oma tuba surmaga.

Ma arvan, et surm on kõigil ühtmoodi, pole vahet, kas sureb ämblik, hiir või inimene, surm on ikka sama. Ma ei tea, kas surm on valus, kerge või lõplik, aga mõne valugi võib teisele ilus tunduda, üks on ta ikka. Vahest ainult elada on teistmoodi, kui õnne ei näe või armu ei otsi.

Kõik eile korstendest tõusnud valge suits on täna puudele langenud, puud enese sisse võtnud ja ma usun, et kui tuul on liiga vali või kui keegi puud liiga kõvasti embab, siis puu hajub kergeks pilveks ja tõuseb üles valgesse. Aga tuul on vaiki ja keegi ei emba, sest ses hetkes seisab kõik. See pole kunst, see on päris.


Teistmoodi on viimasel ajal, aga las olla, praegu ei saagi ju muidu.

Mu süda on maailmasuurune
ja õhtul
heidan ta peale unele.
Mu armastus on ajasuurune
ja iga hetk tast
on elatud.
Mu kodu on vihmasuurune,
võtan ta kaasa
ja olen
tas kõikjal.
Mu õnn on naerusuurune,
heliseb sees
mu muusika.
Mu valu on pisarasuurune,
mis voolata võib jõeks,
olla õhk
ja jää.
Mu elu on meresuurune,
ühelt kaldalt tesiele ei näe
ega tea, kus on algus,
kus lõpp.

Katsuda päikesekiiri!
G.

Hakkan siis taas elu elama, piisavalt kaua sai teda mööda libisemas jälgida. Käin iga raske sammuga seismist ja prahti endast minema ning hingan mõnuga endasse selge tähistaeva lõhna.

Hea ootus on sees, ei nõudlik ega kannatamatu, lihtsalt rahul ja teadlik.


Oli päikesepaiste,
lebasime taeva all
ja midagi muud
polnudki.

Oli septembrikuu õhtu,
tulid,
sest alati
vaid nii tekkis tõelus,
tulid mu puu alla
ja embasime
vaikides.

Oli meri ja
vaikus ja
öö,
oleksin tahtnud
Sulle öelda
väga paljut,
aga ma ei
osanud.

Oli muusika kui
hing kehast
rabeles.

Oli üks neid õhtuid,
lõputuid õhtuid
teetassi taga,
mil meid taas
peenelt õhtu ööks saamisest
teavitati.
Ma polnud ikka veel
jõudnud Sulle lugeda
ja Sul
olid silmad märjad.

Oli
Sinu pilk
teispool tuld ja
armastust.

Oli suvi,
Su tedretähnide ümber
mänglesid
kullakarva juuksed,
heina sisse peitsime end
maailma eest.

Oli mets,
milles me oma
kõrvetatud jalgadega
mustikaid
koogile noppisime.

Oli öö,
kuuvalge ja tähine.
Alasti läksime merre,
kui palju meist sinna,
kui palju kaasa,
ei tea enam
laineharjadki.

Oli vaikus.

Oli kohtumine
taas.
Sina tahtsid kaduda
ja mina
tahtsin Sind.

Oli pärastlõuna,
Sina küpsetasid taas,
hoolitsesid,
mina tegelesin teega,
asiselt mõtlikud,
naerul olime.

Oli meri,
tühjus,
kuumus
ja kaduvik.
Ma kartsin,
kui Sa teaksid,
kuidas ma kartsin.
Ma hüüdsin
Sind,
paljas oli maa.

Oli
sammude
seadmine
võõrastel
radadel,
kõnelesime
armastusest.
Tol ööl
oli mu hinges
põletavaim valu.

Oli üks jõgi,
mis hargnes.

Oli hommik,
me läksime ärkama.
Sul olid tassid,
mul tee
ja me istusime
vanalinna hoovis.
Järgmisel õhtul
kinkisid mulle sule,
mis nüüd iga mu luulerida
paitamas.

Oli naer,
seda oli palju.

Oli videvik.
Sina olid minemas,
mina jäin maha,
aga Sina
teadsid.

Oli kontsert.
Nägin Sind vaid hetkeks
ja läinud Sa olidki.

Oli turupäev,
läksime lehmakomme ostma,
ikka parajaid peotäisi
roosasid
ja siniseid,
nad kuulusid
kokku.

Oli vaja minna,
Sa olid haige
ja ma võtsin
Su haiguse
ühes.

Oli öö,
Sina norskasid,
aga mina
ei saanud und.

Oli suvi,
juuli vist,
võtsin Su
oma pakikale
ja Sina oleksid
ju
maha kukkunud,
mind ka kaasa võtnud,
rattast rääkimata.

Oli aprill,
kümnes,
tantsisime paljajalu
ja mina
tahtsin Su
koormat kanda.

Oli.
Pisaraid voolas Su silmist.

Oli vein
puu otsas,
südasuvel,
kui tagasi tulid
ja sõnad
ei lõppenud.

Oli talv,
Sa värisesid,
kuni polnud enam külm.

Oli saun,
mitte et oleks olnud
leili või kuuma.
Me rääkisime,
Sina olid katki
ja arm
piinas.

Oli tantsu,
muusikat,
mõnedel vaikust.
Vaatasin ja
kadestasin
Sind.

Oli kolm
sõna.

Oli kõik.
Ja nüüd ma otsin
Sind
tähepilgutusest,
pimedusest
ja tuule kaebest.


Tule tagasi, lihtsalt, tule ja oleme.


Täna valgustas tänavalatern udusse ja peegeldus piiskadel miljoneid kordi päevavalguseks. Ampsasin paksu udu ja neelasin mahlaseid suutäisi. Hea.

G,
tagasi.

Ma sain taaskord märkusi puuduliku luule jagamise kohta. Nüüd tuleb palju, sest mul on lihtsam luulet siia kirja panna kui kõike pikalt jutustada.

Oli London. Vihm, liikumine ja igatsus. Kurbusest kasvas rõõm ja mina hakkasin taas naerma. Aga ei saa nii, et hetkega jätaks kõik, ei saa ka nii, kui ise olla ei saa ja ei saa nii, kui päris ennast ei näita.
(Ma vabandan kaootilisuse pärast)
Ma tahtsin öelda, et laval on kõige raskem ja kõige lihtsam olla mina ise, alasti oma imelises endas. Minu sõnad said kuuldavaks, minu kogemine nähtavaks.

Ma võtsin aja ära,
ma võtsin oma aja
endalt ära
ja kadusin
olematuse piirile,
kui tõmmata joon
aja ja ajatuse vahele,
võiksin ma keskele seista ja
ennast ära anda.
Mul pole enam
ühtki kaduvalgavat
teed, millel
ühelt rajalt teisele
sammuda.
Taevas on sügavsiniselt
ja ajast sügavamalt
hinge laskumas,
tuul puhub
hinge kehast
minema ja
vihm peseb puhtaks
lugu,
milles ühtki
alusetust pole.
Mind pole alles
siin kehas elamas.

Kõik on taas kulgemisse kadunud, mina lähen ühes ja seekord naudin.

Ma haaraksin tuulest,
kanduksin minema
ja keegi ei märkaks
järgmist tolmukübet
tormis keerlemas.

Ma tahaksin nüüd lõputult kirjutada. Vb ma kirjutan paari tunni pärast veel, siis pole kõik koos.
(ps. 28. jaanuar Vabalava Solarise Apollos)

Ma olen tagasi
Soojus voogab kehasse,
voogab huuled
hella rahulolu
naearatusse.
Hing heliseb sees,
tõstan pilgu pilvisse
ega tea ega peagi,
palju jääb minu
ja taeva
minu ja
tähtede vahele,
kõik või mitte midagi.
Imetlen iga helvest, mis
oma lõputul lennul just
minule langeb,
minu üles leiab.

Kell kukub kolm korda
On varahiljavalge


Minna, et tulla tagasi.
G.

Puu oksale langes liblikas,
õrn,
pea olematu hapras kehas,
suur hing,
piiritu
ühes kõiges.

Tema kolme päeva elu
oli ühe puu elu,
kes kõneles talle möödunud
aegadest,
kõneles, mis on külm,
talv
ja torm.

Puu kõneles armastusest,
mis ümber tema mängelnud,
ta kõneles hirmust,
mida võõras tuul
oli toonud
ja valust,
miles üksikud temalt tuge
otsisid.

Puu kõneles igast oma
lehest,
mis temas kasvanud
ning oma
murest
nende lennu,
nende elulennu
pärast.

Puu palus liblikal
oma lehti otsima minna,
öelda, et
puu
mäletab ikka,
armastab ikka.

Oli kolmas päev.

Kogu aja oli liblik
kõvasti puust
kinni hoidnud,
kuid viimaks
haaras ta tuulest
ja lendas oma lennu,
et maanduda puu juurtel,
mullaks saada
ja nõnda nagu lehedki,
ise puuks
tema hinge kasvada.


Üks neid hommikuid, mil midagi ei saa valesti olla. Kuigi on küsimusi, on keerulisust, aga need on sõnad, need pole see, mis nende taga on.

Sa aevastad
ja lumi
langeb hetkeks
kiiremini
taeva poole

G.

Oli Tartu, eri nägusid ja külgi näitav. Tudengite ja gümnasistide, võõraste ja omade, vanade ja noorte. Ja mina armusin lootusetult Rauno Tartusse, sellesse ajatusse kulgemisse ja jagatud olemistesse.

Õe naeratusele teen pai. Kergem on Sinust.

Leidsin midagi, mis vahepeal loodud. Kuulub ehk siia.

Kas sa ei taha vahel
lihtsalt peatuda
ja kuulata, kuis
aeg hingab?

Mina tahan,
mina tahan lihtsalt,
hästi lihtsalt,
kõige sisse kaduda,
nõnda kaduda,
et olla vaid seal,
kus ma tahan.
Ja mina tahan
vaikuses olla.

Kas sina ei mõtle, et
tuul on puhutud
meid minema viima
ja ta sositab meie
elusse samamoodi kui
lehtedele
ja kui kord elu lahti laseb,
siis sinust saab su tahe.
Mina vaatan, kuis tuul
juba puudel
lehtedele augud sisse puhub
ja tunnen endastki
tema aega läbi minevat.

Kas sind ühteaegu ei
vabasta ja piira su keha?
Oh, mu keha, mille kõigeni
ta võib mind
viia,
aga mille kõigeni ta ei
küündi.
Mina armastan oma keha,
sest temata mind poleks ja
mina panen ta kõnelema.

Kas sa vahel kardad, et
armastus kaob sinust ära?
Mina ei karda,
ma tean, ta on,
igaühes, ta on,
siin sees kasvamas
ja tundma saavad
teda kõik,
kes loobuvad
ega keela.

Kas sa vahel ei ihka
lahti lasta,
kõigest lahti lasta,
iseendast lahti lasta?

Mina ihkan vabaks saada
oma mõtete, mõistuse
piiramisest
ja vabaks teha
oma mõtete, mõistuse
piiritus.
Aeg on minu poolt
seda tegema.

Kas sa oled vahel
olemata?
Oled nagu gongi kõla,
mis kaob nõnda,
et ei tea, mil on vaikus,
mil muusika
ja kas üks mitte
teine ei ole.

Kas sa ei leia,
et kui olla nii paljut,
siis tegelikkus on väike?
Mina mõtlen, et kui
mind saab liiga palju
ja näod muutuvad mu näol,
siis mind pole
ega polegi,
aga kui mind on
nõnda vähe,
üks nägemata kõiges,
siis ma olen,
olen,
olen.



Kui vaid liblikad talves ära ei külmu, on kõik rahu, kõik kergus.
G.

See on vist kadunud aeg. Mitte kaotatud ega möödunud, lihtsalt õõtsumas kusagil piirituses ühest ääretusest teise.

Ma olen väsinud, jälle väsinud, nukker. Selline olek on saanud justkui mingite ilusate hetkede, olemiste alguseks. Võib-olla on see ka rahu, see kui terve päev on olnud kiire liikumine kindlate sihtide poole ja viimaks jääb vaikus. Aega ju tegelikult on, on rohkem, aga ununeb kiirelt.

Ma kõneleksin helmemändidest, kellele Kaplinski ilusaima nime andnud, kõneleksin lehtedest, kes kõike mäletavad, kõike teavad, aga midagi ei aima, kõneleksin puudest, kes on seest tühjad, kes kõik endale sisuks võtavad. Aga see pole enam praegu.

Ma püüan varjudest aru saada. Mis on vari? Õhul pole varju, vaikusel, pimedusel, valgusel ega tühjusel pole varju. Sellel kõige tõelisemal pole varju. Kas varjud üldse on olemas? Kas pole see mitte pelk sõna ja inimesee silm, mis tervikust osa lahutavad? Vari on sama mis ta kandja, lahutamatu, tervik.

Kuid lume vari, hetkeks ilmuv väike, on nii tõeline, nii ausalt vaikne.

Kui kuuvalgel üles sadavasse lumme vaadata, siis on see kui lõputu tähesadu, soovi!
Kui kahe metasekvoia vahel keerutada, siis saab neist üks.
Kui otsida armastusele vastandit, siis seda pole.
Armastusele
ei leidu vastandit.
Armastusest
ei saa midagi ära võtta.
Armastus on kõik
ja armastus pole midagi,
sest kes kõneleks sellest,
mis on iga sõna sisu,
iga aja hetk.


Kõik maailma luuletajad
kirjutavad sama luuletust,
kõik tantsijad
tantsivad ühte tantsu.
Iga laul, mis lauldud,
on üks muusika
ja iga sõna, mis lausutud,
hinge saab samas keeles.
Kõik sammud on sammuda
ühel Maa pinnal,
iga hetk on hingata
samast õhust ja ajast.
Ühegi sõna taga
ei ole midagi,
on enam kui kõik,
on aeg.

Kergemat
G.

Üks naeratus, piisab sellestki, et tunda, kuis elad ja millal elad.

Ja minul läheb hästi, ausalt.
sest ma lasin end vabaks...

…
Ma usun
taevatähtede kõnelustesse,
usun maa jõudu ja
kandmisse,
ma usun, et elu on
lõputu hetk ja
aeg on hing me sees.
Ma usun, et
maailm on kerge kanda,
on voolu sees,
on kestev.
Ma usun, et
puude juurtes on tõde,
mille veest õhku
ammutab ja
iga leht, mis
kord mullaks saab,
teab saladust kõigest loodust.
Ma usun,
kord jõed voolavad
läbi,
voolavad metsaks,
taevaks end
ja igaüks, kes temast
joob,
kustutab janu lõpuni.
Ma usun, et õhk mu kopsus
on sama, mis igas öös ja
hingamises,
ma usun, et
pimedus on tark, ta teab, et
üks on kõik.
Ma usun, et
vaikus on kuulja
igast värvist, helgist ja
tundest.
Ma usun, et
tühjus
on hingele haaratav,
ta on täis kõike,
kõiksust,
Ma usun, et tõde on me sees,
on loodu igasse
ja iga küsimus teab vastust
juba enne tekkimist.
Ma usun, üks kuu
on uus iga kuu
ja päiksest
iga päev sünnib ime.
Ma usun, et ühes
pilgus on tarkus enamast
kui kõigest
ka ühe aja tuules kostub
mere
sosin, lõhn ja
paiste.
Ma usun, et armastus
loodi kasvama,
loodi suureks elama
ja ma usun, et
Sina
olid, oled ja
tuled
hea hingena
igas elus.