Vihm kõneleb
tiigile,
kui õrnad nõelad
langemas vastu
tühja metalli.
Mida peenem, arem
on vihm,
seda heledamalt kõlab,
seda enam teda tean.
Tiiki jääb vaikus.
Vihma ja pliiatsi
rapsoodia
mu nahkkaantega
köidikus.

Öö hakkas äkki veelt
peegelduma,
poleks näinud,
poleks teadnudki.


See on mu uus lemmikheli. Schnelli tiigil, kui ei tea, kas on veel õhtu või juba öö, ja vihmast annab aimu vaid mäng veepinnal, ta nägu ja hääl.

Mina tean nüüd, milleks need tähed kasvasid, mis saladusega nad minu taeva ilmusid.

Muud polegi. Tõmban oma sulega üle õhu, üle hingede, hinge õhu.
Kas nägite, millised jäljed sest üleeile öösel jäid?

Kui vaid keha hinge kinni
ei hoiaks,
ma lendaksin õhuna
pilve.
Ootan,
ja ei tea,
kes kus
mu minema puhub.

Igatsen.

Täna ma siis kirjutan, et Rauno rõõmus oleks ja tärnike kirja saaks. Öelda on ju tegelikult väga palju, aga ma olen justkui unustanud, kuidas see käis.

Kui ma tahaksin vabandada, siis ma ütleks, et ma olin kaua ära, kui ma ei tahaks, siis ütleksin seda sama. Ja hea oli. Tsirkus on olnud igapidi läbiv, puhkus, täielik.

Eile käisin oma tädil külas ja me rääkisime mõttepuhkusest. Eestlased ei oska ju puhata, mõelgu siis iga tegevuse juures, mida nad parasjagu puhkavad, jalgu, silmi, mõtteid.

Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida. Hoopis sellest, et mina olen õnnelik, ma olen seda otsustanud. Sest mida muud saaks õnnelik olemine või mitte olemine olla kui otsus. Leppimine? Ei.

Ja tegelikult ma tahtsin öelda, et ma teen etenduse. Praegu täituvad kaustikud sõnade ja joonistustega. Seejärel lavastamine. Ise tegemine. Ja 4-14 august 2011 on Tsirkusepuu festival.
Miskit, mis tuleb:

Ütlete vaba, aga mõtlete kaugemaid piire.
Ütlete vaba, ise aheldatud sõnadesse, mõistetesse, leppimisse.
Ütlete vaba, aga teil pole raasugi unistust, unustust ega kadu.

Mina ei kõnele vabadusest. Sest te ei mõistaks seda kui muud kui piiride kompimist. Te ei saa ju aru.
Aga kui ma kõnelen, kuis põhi kaob alt, kui ainult ennast saab usaldada, kui see on eneseusk, et maa veel kannab, taevas ei kuku ja me läheme edasi. Siis te ei ütle vabadus. Te ütlete hullumeelne, sest te ei tea seda.


Ja veel on tähtis, et jalad on paljad ja muie suul. Joosta läbi Balti jaama paljajalu, lompidest läbi, tuvid ees lendu tõusmas. Hahh, aga nii ongi hea. Ma ei oska enam jalanõusid kanda. Riideid ka mitte. Pistke peitu see paljas hipi!

Veel on tähtis, et ma unistan. On tähtis, et minus olev laps kasvab ja tahe ning teadmine suurenevad.

Ja on tähtis, et Sa tuled mu öhe keset mu kirjutamist üksnes selleks, et mind emmata ja mu sõõrmeisse jääb Sinu lõhn ja mu hinge me kõiksus.

Kas armastus
paneb meid
nägema
või pimestab meid
kõige meeletumal viisil,
tean ma siiski,
et enamat ma näha ei
suudaks
ja pimedamaks minna ei
saa.


Igal lainel on üks kord randuda.
Merel on terve igavik randuda.

Ja ma luban, et ma ei kaota ennast, et ma ei unusta elada, ei unusta unistada. Ma olen ju otsustanud olla õnnelik. Pühin pisara ja naeratan.

Liiga kaua olen elanud seda mina, mis mulle ei meeldi. Kuid kord saab läbi seegi.

Ütleksin, et seisan, aga muu ei voola mööda, ei lähe ette. Aeg on vist kadunud.

Ometi olin ma täna kõige ilusam, kõige puhtam selles hämarikus. Nagu siis kui ma muusana aega käisin. Tol päeval oli päike teist nägu, kivikesed veeresid jalge ees. Sain sulle vastuse, tead, see on nagu elu lükkamine, üritad talle suunda anda ja kui ta ära kaob, korjad üles ja hoiad järgmiste minemisteni.
See päev meenub justkui viimne kord elamisest. Vahepeal on udu olnud, eks ma siis kõnelen veel sellest päevast.
Armastame avatud aknaid, kardame akendeta maju, sest viimases enam varjamist, sulgemist olla ei saa.

Soovitati pealkirju. Panen siis sellele siin. Aga see võib veel muutuda kui ma rohkem mõelda viitsin.

Armuke

Sel ööl olin ma ilus
olin ehtinud end
kuukiirte
udukanga
ja vihmapiiskadega
Sel ööl tantsisin ma
kui õhust baleriin
armu enda muusa
ja heli andunuim ori
Sel ööl oli mu hing
hammastega rebiv iha
südameni kõrvetav kirg
viirastusist täidet' tõelus
Sel ööl olin paljastanud oma
pehme puutumata keha
kõiksuses eksleva vaimu
minu silmadega nähtud maailma
Sel ööl olin ma
sinu petja
olin öö armuke
temale näitasin end


Ja tegelikult olen ma väsinud

Tule, kõlgutame mu aknal jalgu ja heidame päiksele varju!

Ma tahtsin lihtsalt öelda, et puud kasvatavad lehti ja minu puul on korraga eelmise ja selle aasta lehed. Eile õhtul jagasime paljut ja siis ma haarasin oma puul ümber kinni ja avastasin, et tal on minu pea jaoks lohk ja minu käte all kaarduv koor. Leene teeb enne Saksamaale minekut pildi kah kätest ja valgest kotist.

Teine puu valmib Rotermannis. Kes läheb näitusele, leiab seal ühe akna alt minu pesa, kuhu lõksu ma end joonistasin ja kirjutasin. Puu joonistasin suurte juurtega. Siis joonistasin lehed, väiksed, ja kohe palju, nagu nad äkitselt päriseltki ilmusid. Täna ma joonistasin pildile ühe võilille juurde. Selle esimese võilille, millega ma oma nina kollaseks nuusutasin ja mis ehk sinugi ninaalust värvis.

Complexions contemproary ballet oli esmaspäeval. Aga kõik oligi hetk, õigemini tohutult hetki üksteise järel. Kui muusikal oleks keha, siis just nõnda püüaks ta sellest pääseda. Tantsija hing ei vaiki kunagi, aga kõige ilusam oli kuulda vaikuses hingamist, näha hetkeks peatunut.

Me ütleme armastusväärne, justkui leiduks kedagi, kes armastust ei vääri.

Vahepeal oli emadepäev

Kui kõneleksin
inglite keeli
ja paitaksin kui
tuul
kui embaksin kui
päikesesoe
ja hinge südamest
naerataksin
Siis ehk mõistaksid
saaksid aru,
kui
väga sind armastan

Ema luges meile raamatut ette ja meie unelesime ta hääles.

Ilusad olete, ilusaks teete!

See oli see sama
õhk, millest me
elada tahtsime.
Hingasime
hinged
ühte.

Õhk, milles on pimedus, valgus, vaikus, tühjus, muusika, tuuled, armastus, aeg - kõik ja ei midagi.

Üks kullakallis tuli tagasi. Mitte ainult väljamaalt, vaid sellelt ära-olemise maalt. Või ehk tulime me koos. Naljakas, kuidas me kaugeneme, aga samas oma eluga ühes punktis oleme. Justkui paralleelsed tänavad või raudteerööpad. Mis see oligi 1,58/1,53? Pean Zahirist üle vaatama.
Tegelikult vahel me käime kokku, teed ühinevad. Näiteks siis kui me Schnelli tiigi kohal puu otsas piknikku peame ja teame, et muud polegi vaja, kui päikest, tuulevarju ja sõnu...aga tegelikult piisab vaikusestki. Sul on silmis see helk. Ilus on vaadata.

Ma olen oodanud muutumist. Mul on viimasel ajal pidev teadmine, et varsti pöördub kõik. Teen justkui ettevalmistusi ta vastu võtmiseks. Aga tegelikult pean ma ise muutus olema. Ma ei saa oodata, et muutus tuleks kui minust eraldiseisev olek. Tegelikult minu ootus juba ongi muutmine, ma lihtsalt unustasin ennast veidi ära.

Käisime Nelega merel. Seal, kus trammid ühtaegu lõpetavad ja alustavad.
Adru oli kuiv ja oli märg. Istusime keset laineid kivil, sul olid jalad vees ja mul sõnad suus. Ja tegelikult elavad kõik inimesed mere ääres, sest mis see maa muud olegi, kui väike kivike keset merd. Mõned lihtsalt teavad merd, mõned näevad. Kuulasime vaikust ja seda ainsat muusikat, mis vaikuseni küündib. Kivid sulpsatasid vette, jalad sulpsatasid vette ja üks rong oli eksinud, aga ta pidas hoopis meid eksinuteks.
Lebasime heinas ja päike tegi ühe külje soojaks. Sa rääkisid, kuidas ta alati üksnes ühelt poolt soojendab ja kui teisele poole jõuab, on mujal juba pime. Aga vahel paistab päike korraga kõigele. Ja vahel pole teda üldse. Ja kes siis varjuta valgust näeks?
Ühed sõnad ärkasid täna mitu korda ellu

hingasin
oma hinge
õhku
valgus kumas tast läbi
tuul kiskus ta taevasse
ta oli kerge
hõljus puhtana
kuni tugevate tormideni
maruga tantsisklemiseni
kuni temagi
oli mäslev
tõusis
kui vihm teda alla peksis
kui tuul teda minust
minema puhus
võitles oma kaduva
keha eest
kuid ainus
milles veel elada
saab
on sõnad

pages mu hing
külmadele klaasidele
õhkasin ta varje
aga
vaid sõnades
teda lugeda võin
ehk tuleb
kord

Leidsin kabelis ühelt hauakivilt oma lause üles:

"Jumala rahwal on weel üks hingamise aeg ees!"

Miks kastsid lilli
oma silmaveega
kui kogu maailm
taevast alla nuttis
Kas et
olla osa,
justkui ise ära sajada,
vihmana maapõue pugeda,
uut elu kasvatada,
janun'd huuli kasta

Ja kui jääb vaikus,
viimne nägematu pisar,
siis hing
ei teagi enam,
kuidas kaduda
ja sa
saad nägema


Endast endale.

Trääpsuga sõitma kibelen. Kogu kooli kibelen. Ja siis on need hetked.
Tiigiolesklus esimene.
Kaotan palju ja leian veel rohkemgi.
On teadmine uuest tulemisest, värskest olemisest ja sellest, mida veel ei tea.