Seekord tegin nii https://hetkeloodu.wordpress.com/

Olla on pagana hea, olemas olla ja hingata.

L saatis tüki B. linna, saatis kilde olevast, olnust ja tulevast. Pühkisin pisaraid ta sõnadesse, on ju just see aeg, millisel tema kord minu ellu tuli.

Kui ühel Kalamaja rõdul, veel auravate muffinsite ja kuuma tee hommikupäikeses ärkavad ellu Keats ja Liiv ja Kaplinski ja Laaban ja Kaevats ja luuakse veel uusi sõnu (muuhulgas püütakse tedretähne, armutakse arvudesse ja naerdakse kevadtuuli).

1.
See oli veel kõik
alles olemata,
unistus ja
meeletus ja
iha

2.
Kõik lumeinglid
nüüd tõusevad tuuleks,
päevadeks pilvedeks
tantsima,
sulavad endalt
jäätumist

3.
Su huulte värinaist
ja palgete kuumusest
mu suudlused
voolivad armu

4.
Pöördun ja öö
sõidab mulle vastu,
meri randub
mu kopsu,
mu hingamisse

5.
Veed voolavad vabaks
aegadest end.
Purskkaevudest sillerdavad,
pungadest vabandevad
kevadhommikute
päevade
lõhnad

6.
Ühe lennu vaid tegi
ühe elu vaid elanud,
nooruse,
sünni
kuulutaja

7.
Varjud libisevad
aina sügavamale
me katmata niuetele,
nõgudesse, alastusse,
varjab meid iseendaga
öö

8.
Kaks esimest
ühena koos
lendasid Sinu suve
algust

9.
Ootus,
tulemine,
minek,
olemine,
Sinuga,
meiena,
kirena

10.
Sai huuli sõnadeks
kord seatud,
sai sõnu
pisaraiks
kord öeldud

11.
Oodates vihmaseid hommikuid
ja kuuvalgust
vahtuval merel,
olemasolemist olles
käputäites arvamistes

12.
Pehmed Su suudlustes
käed jalutavad
mu unne
küsimata,
keelamata

13.
Sa ei tea ega mina
veel
kardetud hingamisi,
ei minemisi
ega rajatuid teid

14.
Kui teetassi aurust
end joonistab pilv
mööda arga maad
ennast taevasse

15.
Joobnuna veinist,
Su huulilt joodud,
hinganult
saladust,
salgamist

*
Kuud kaovad taevasse,
tähtede taha,
päikesed merre, puudeladvisse,
hoiavad kinni
vaid arad silmad
oma pilgu ja unustusega


Röövin L-lt sõnu, mis ju minugi loodud võinuks olla:
"Olen ju tegelikult õnnelik... õnnelik nende otsustega, mis mina olen teinud ja õnnelik sinu üle."

Mu arm,
ööd on juba soojemad
ja lähevad valgemaks,
varsti ei näe enam undki
pimedate kardinate taga,
tulen Sulle lähemale veel,
surun en Su vastu.
Sa ju tead seda tunnet,
kui kõik kaob ära
ja ainult Sina jääd
vedama naeratust mu näole.

Sulle ja mulle
meeldib koduteel helistada,
või teel, mis lõpuks ikka viib koju.
Kas tead,
kuis mulle siis
Su sammude kaja
varakevadistel teedel
meeldib kuulata,
ja kuis ma mõtlen end
Sinu kõrvale,
Sinuga sõlmitult kõndima.

Tahan olla, elada
iseennast,
meis Sind,
ja lasta end kanda
öödest päevadest
teadmata.

Mu kallis,
kui kuulad mu südametukseid,
kas tead, et ta Sulle lööb,
et ta Sinu jaoks
püüab heliseda nagu tuulekellad
õhtu eel.

Kes on see mina,
kes nõnda kaua ennast on peitnud,
mu sees, mu enda sees,
see naerev ja hingav,
see tahtev ja lendav,
ja olen see üldsegi mina
või Sina või arm?

Tead,
see on see tunne kevaditi,
kui kõik oleks justkui nagu sügis
ja välja vaadates võib nii arvatagi,
aga kes astub välja ja
hingab oma kopsud
porist valguse lõhna täis,
ei saa eksida.

Olla,
igatseda
ja unustada.
Olla kogu hinge, keha ja mõttega.
Igatseda Sind on hää,
sest tean, et tuled pea jälle.
Ja unustada lihtsalt selleks,
et siis veel enam
ihata, oodata ja olla.

Mu uned on Sinu nägu, mu arm,
nii suikun nendesse elama,
kuni oled taas siin
ja ma ei tea ega usu
enam und ega tõelust,
mis nõnda mus elada võib.



Kevad tuleb taas Õnnepaluga, justkui selleks, et rohkem märgata.

"Unustatud jõekäärudes päikese käes
on selline rahu, et selline rahu võiks olla hinges,
kui ta on unustatud.
Selline rahu."
("Kevad ja suvi ja")

M tuli täna vastu ja ütles, et mind kusagil silmates kohe ei saa muudmoodi, kui naeratab. Tegi minul kah kohe tuju heaks, tähski selle eest.

Psst,
täna oli esimene vihm,
pladises juustele
ja plekist katusele
ja kõik sai vihma lõhna täis.

Ma olen ajast ära, elan hetki ja naeratusi ja vihma ja ootust ja kevadet.
Sest kevad on, täiesti kohal on. Sammud tantsisklevad kergelt porist läbi ja päikest ning vihma saab välja naeratada.


Et vetepeeglites põleda
jahtunud tulede und,
peaks endalt kõik rakmed kiskuma
ja puhuma
varjuks end,
peaks rääkima enese ajale,
mis mälestusi ei tea,
peaks viskuma lainevetesse,
mis randuvad
ei eal.
Ma peaks küsima oma unedelt
oma nime ja vaikust ja
kuud,
ma peaks varjama
oma alastust,
oma hinge ja sõnu ja tuld.
Ma peaks astuma läbi enda,
ja tahte ja tee ja taeva
ja ma peaks kanduma ajakeerisest,
seal, kus aeg ennast teab.
Ma peaks pühkima endalt suled,
võtma üllt tiivad ja öö,
laskma lahti
oma naeru, oma armu,
ja kui siis ma kirjutaks end
varjukirjaga valgusse,
ehk siis ma põleks
ja saaks
valgusriiki.


Täna kiikusin valge pilve oma mustade varvastega vihmaseks, ta pesi puhtaks iseenda, minu naeru ja rõõmuga pesi.


Ja ma aina naerataks, lihtsalt seepärast, et see Sulle meeldib. Jah, see ongi kõik.

Maal ja R-i Tartus ja siis ikka selles päikselises ulmas, milles ma juba viimased kuu aega uitan...

Keegi ei tea,
aga tegelikult mulle meeldivad hommikud
ja õhtuti ei tõmba ma kardinaid akendele,
sest mulle meeldivad
esimesed kõditavad päikesekiired.
Varjud on pikemad
ja kuuma tee aur mängleb laudlinamustreil.
Iga hommikutaevas on saladust täis,
sest kuhu need tähed,
kuhu see kuu kadus?
Puud on väga tasa
ja teed on kinni jäätan'd
ja kõik, mis oli eile,
on teise näoga.
Sammud on arad,
kui latvades udu
ja nii vaikselt voolab
ööst sulanud oja.
Mulle meeldib
hommikul,
et midagi pole teada,
sellest kõigest, mis võib tulla
enne uut hommikut.

Kui me Su aknast välja vaatasime, siis ma veel mõtlesin, et kas enne tuleb tuul või tulevad linnud, sealt, kus on soe, soojem veel. Ehk tuleb hoopis valgus, Karlova tänavatelt või naeratustest või aeg lihtsab kõnnib ringi täis.

Ja taevas on nii lähedal
ja jõgi voolab must läbi,
on kevade tuul, võimas,
puud panevad vastu,
jää murdub lahti.
Minust kasvab puu,
sosistan, aga ei kuulda,
sosistan aina, et kuuldaks,
sosistan aina,
ja taevas on nii lähedal
ja jõgi voolab must läbi,
valgus paistab end jõeks,
voolab, murrab jääd,
kui Sa teaksid,
Sa ihkaks end jõeks,
voolaksid...
ja taevas on nii lähedal
ja jõgi on suurem veel,
maa hoiab must kinni,
jõed voolavad läbi,
tuul kisub sosinad endale
ja aina kõneleb
ja ma sosistan aina, et kuuldaks
ja ma sosistan aina, et
ja tuleks tuul ja kannaks kaugele
mu elusosinad.
ja taevas on siinsamas
ja jõgi voolab mu sees,
kuivavad pisarad,
vaikivad sosinad.

Võib ju vist rohkem, kaua pole olnud.

Kui ma keset ööd ärkan
ja ma pole Su kaisus
(kuid Su sall on mähkunud ümber mu keha)

Kui ma keset ööd ärkan,
kuid ma pole Su kaisus
(hoopis Su sall on mähkunud ümber mu keha)

Kui ma keset ööd ärkan,
sest ma pole Su kaisus
(ainult Su sall on mähkunud ümber mu keha)

Ja kuidas ma peaksin
veel mõtlema, kui
Sa poed mu pähe,
mu põue, mu hinge,
ja mina lihtsalt
elan Sind
oma mõtetest
enda päeva,
enda öösse,
enda ellu...

Ükskõik, kui palju või milliseid sõnu ma siia kuidas ritta sean, tahan ma tegelikult kirjutada vaid seda, et Sinuga koos muutun ma õhkkergeks ja kui Sa minnes mu käest lahti lased, siis ma kardan, et tuul viib mu endaga kaasa.
Sa tule siis, püüa mind kinni, ja suudle tagasi.


Ma unustasin olla
ja olingi.

Ma jagan oma tuba ühe ämblikuga. Ta veedab talve mu voodi kohal, lae all. Terve aja, mida võib külmaks nimetada, on ta seal veetnud, ühe koha peal. Mõtlesin, et lasen tal kevadeni talvituda, siis tõstan välja. Ema pakkus eile, et äkki on ämblik ära kuivanud, nad pidavat vahel nii tegema. Nüüd ma kardan teda, kardan, et jagan oma tuba surmaga.

Ma arvan, et surm on kõigil ühtmoodi, pole vahet, kas sureb ämblik, hiir või inimene, surm on ikka sama. Ma ei tea, kas surm on valus, kerge või lõplik, aga mõne valugi võib teisele ilus tunduda, üks on ta ikka. Vahest ainult elada on teistmoodi, kui õnne ei näe või armu ei otsi.

Kõik eile korstendest tõusnud valge suits on täna puudele langenud, puud enese sisse võtnud ja ma usun, et kui tuul on liiga vali või kui keegi puud liiga kõvasti embab, siis puu hajub kergeks pilveks ja tõuseb üles valgesse. Aga tuul on vaiki ja keegi ei emba, sest ses hetkes seisab kõik. See pole kunst, see on päris.


Teistmoodi on viimasel ajal, aga las olla, praegu ei saagi ju muidu.

Mu süda on maailmasuurune
ja õhtul
heidan ta peale unele.
Mu armastus on ajasuurune
ja iga hetk tast
on elatud.
Mu kodu on vihmasuurune,
võtan ta kaasa
ja olen
tas kõikjal.
Mu õnn on naerusuurune,
heliseb sees
mu muusika.
Mu valu on pisarasuurune,
mis voolata võib jõeks,
olla õhk
ja jää.
Mu elu on meresuurune,
ühelt kaldalt tesiele ei näe
ega tea, kus on algus,
kus lõpp.

Katsuda päikesekiiri!
G.