See on vist kadunud aeg. Mitte kaotatud ega möödunud, lihtsalt õõtsumas kusagil piirituses ühest ääretusest teise.

Ma olen väsinud, jälle väsinud, nukker. Selline olek on saanud justkui mingite ilusate hetkede, olemiste alguseks. Võib-olla on see ka rahu, see kui terve päev on olnud kiire liikumine kindlate sihtide poole ja viimaks jääb vaikus. Aega ju tegelikult on, on rohkem, aga ununeb kiirelt.

Ma kõneleksin helmemändidest, kellele Kaplinski ilusaima nime andnud, kõneleksin lehtedest, kes kõike mäletavad, kõike teavad, aga midagi ei aima, kõneleksin puudest, kes on seest tühjad, kes kõik endale sisuks võtavad. Aga see pole enam praegu.

Ma püüan varjudest aru saada. Mis on vari? Õhul pole varju, vaikusel, pimedusel, valgusel ega tühjusel pole varju. Sellel kõige tõelisemal pole varju. Kas varjud üldse on olemas? Kas pole see mitte pelk sõna ja inimesee silm, mis tervikust osa lahutavad? Vari on sama mis ta kandja, lahutamatu, tervik.

Kuid lume vari, hetkeks ilmuv väike, on nii tõeline, nii ausalt vaikne.

Kui kuuvalgel üles sadavasse lumme vaadata, siis on see kui lõputu tähesadu, soovi!
Kui kahe metasekvoia vahel keerutada, siis saab neist üks.
Kui otsida armastusele vastandit, siis seda pole.
Armastusele
ei leidu vastandit.
Armastusest
ei saa midagi ära võtta.
Armastus on kõik
ja armastus pole midagi,
sest kes kõneleks sellest,
mis on iga sõna sisu,
iga aja hetk.


Kõik maailma luuletajad
kirjutavad sama luuletust,
kõik tantsijad
tantsivad ühte tantsu.
Iga laul, mis lauldud,
on üks muusika
ja iga sõna, mis lausutud,
hinge saab samas keeles.
Kõik sammud on sammuda
ühel Maa pinnal,
iga hetk on hingata
samast õhust ja ajast.
Ühegi sõna taga
ei ole midagi,
on enam kui kõik,
on aeg.

Kergemat
G.

Üks naeratus, piisab sellestki, et tunda, kuis elad ja millal elad.

Ja minul läheb hästi, ausalt.
sest ma lasin end vabaks...

…
Ma usun
taevatähtede kõnelustesse,
usun maa jõudu ja
kandmisse,
ma usun, et elu on
lõputu hetk ja
aeg on hing me sees.
Ma usun, et
maailm on kerge kanda,
on voolu sees,
on kestev.
Ma usun, et
puude juurtes on tõde,
mille veest õhku
ammutab ja
iga leht, mis
kord mullaks saab,
teab saladust kõigest loodust.
Ma usun,
kord jõed voolavad
läbi,
voolavad metsaks,
taevaks end
ja igaüks, kes temast
joob,
kustutab janu lõpuni.
Ma usun, et õhk mu kopsus
on sama, mis igas öös ja
hingamises,
ma usun, et
pimedus on tark, ta teab, et
üks on kõik.
Ma usun, et
vaikus on kuulja
igast värvist, helgist ja
tundest.
Ma usun, et
tühjus
on hingele haaratav,
ta on täis kõike,
kõiksust,
Ma usun, et tõde on me sees,
on loodu igasse
ja iga küsimus teab vastust
juba enne tekkimist.
Ma usun, üks kuu
on uus iga kuu
ja päiksest
iga päev sünnib ime.
Ma usun, et ühes
pilgus on tarkus enamast
kui kõigest
ka ühe aja tuules kostub
mere
sosin, lõhn ja
paiste.
Ma usun, et armastus
loodi kasvama,
loodi suureks elama
ja ma usun, et
Sina
olid, oled ja
tuled
hea hingena
igas elus.

Hing jääb haigeks ja
keha jääb haigeks ja
soolane pisat kipitab
huulte pragudesse.

Aeg võtab oma,
võtab elu osa
ja murrab tolmust välja vee.

Haiget saada või
haigeks jääda,
hetk või
lõputus?


Ma olin haige. Kes teavad lugeda, loevad paljut välja sest.

Päike paistis hinge sisse just. Mu silmad nutsid terve eilse, nüüd on valus päiksele silma vaadata. Oh, ta nagu meelitas mind endasse kümblema. Õhk on väljas nii kerge, kas tõesti sama, mis see lõpnema jäetu siin sees?
Ja kuidas ta paistab ühtmoodi kõigile, valimata...

Alanud on lehtede ööd, eks ikka nende puude laste omad. Kord ma jutustan teile nende kõnelusi, aga teadke, et see, kelle kogu elu on näha ühe lehe kasvu, võib teada enam, kui ükski silmadega vaatleja kogu maailmast vaadata oskab.

On sõnu, mida ma veel kirjutada ihkaks, aga las jääda hiljemaks. Saage enne osa sellest, millest minagi, lugedes Kaplinski Prelüüdi. Oeh, ilus, ilus, ilus. Ma ei oska ega tahagi siit midagi väja tuua, sest nagu Allan kunagi rääkis, pole ükski lõik ega osa lahutatuna tervikust enam tõelus nagu ei saa ka inimesest eraldada tema ühte omadust, pahet või head.
Prelüüd on kirjas "Kirjutatud. Valitud luuletustes" ja kusagil kindlasti veel.
PS: See raamat on hiiglama hea padi.

Pehmust!

Kes kirjutas tähtedesse
ühe aja elu,
ühe maailma armastuse?
Kuis võis üks loodu
endale kõige meeletuma
raskuse ja valu
kanda võtta?

Nimega muudetakse
üks koorem
nii õhkõrnaks
kui tuleraskuseks.

Kas meri võib otsa saada,
kui üks laine kaheks
kaduvaks randub
ja ühe vahuse, soolase
mere põhja
igasse liivaterasse
igatsus kasvab?

Kuidas lubati
õhul üks hetk
otsa saada,
puult juured
tõmmata,
maapinnal
kaduda?


"Issand jumal!Üks hetk õndsust! Kas sellest pole siis küllalt, kas või terveks eluks?!"
"Valged ööd"


Ma ei tihka end liikuma sundida. Seisan tummalt paigal ja vaatan elu möödumas.

N-le.

Allikas sai üheks suure
külma jõega,
kiirenes ise ja kasvatas
vett.
Otsata ja lõputa
uuristas vesi maasse
teed, voolas elu,
voolas aega.
Üks aeg, mida teadis
kogu loodu,
üks algus või kulgemine,
üks kõik.
Jõgi oli voolanud
aega, millest sai
kaua, aega, mis
mäletas ammut,
kui ühe veepiisa
hirmul soov
sai jõe haruks
oma teed voolama.
Kes teab, kus on algus,
kus on lõpp
ja kas kus kaks
jõge üheks kohtuvad.

Kõneldi ajast täis valgust,
mil üks allikas
väikest jõge kasvatama
voolab
ja meelde tuletab,
kus on igatsevad teed.


Pehmust,
G.

Ööst saab pimedus,
milles pole näha puud,
mille lehtedeks olevad
veepiiskadest tähed
homse päeva valgust
säravad.
Lennult langev sulg
sosistab tuule kandumisse,
et taevasõnade sära
on peegeldus
Sinu enda silmist
ja Sinu hing on see,
kellest puu harud
kasvavad.


Olen raskem kui maailm, olen kergem kui öö. Neid mõlemaid kannab üks elu.

Ma ei kuule, ei taha või ei julge kuulda.
Hirm.


Sina tea, et mul on Sinust hea meel. Täida mu üks soov - ole õnnelik!
Ma kipun ise unustama, ei taha uskuda, aga ma olen tegelikult ka.


Ma tahan puu kehasse, tahan aega kasvamiseks, tahan olla üks kasvamine maast taevasse. Hing maailma põues.

Väsinud nukrusest naeratus.
Embus.
G.

Täna läksin ma metsa. Vanaisa ja emaga. Vanaisa rääkis kurbadest asjadest, rääkis päriselt, rääkis tõde teatavaks.
Külm võttis seened ära. Ööst kange sambla vahel pugesid jõhvikad soojemasse põue, minu sõrmede eest peitu.

Nädalakese olin ma kadunud. Lõplikkus tuli sisse elama, viimne päike paistis peale ja tahe kadus ära.
Kuid ühes päevas on endiselt terve elu ja mina ärkasin taas.

Valgus
peegeldab mu
veeks
ja mina,
külm ja lõputu,
voolan
läbi maa sügava põue,
algusse,
millest juured
kasvavad.
Ma kasvan
loomise uuesti,
saan looduks
uuesti igavesti.
Ma kasvan mööda
maailma veetud
teid,
ma olengi tee,
olen edasi, ees.
Mis minust võrsub,
on õhu keha,
on hing
igas
ja kusagil.
Ma sirgun ajaks
üheks ja ainsaks,
iga hetk
täitun ja tühjenen.
Joo mu allikast,
kui tead, kes olen.
Sa näed, et mind pole.
Kui mind loodi,
kasvas Sinust siin
ja Sa kuuled,
et Sinus on kõik.
Mina,
Sinu lõputu aeg
kasvan vaikusest vaikusesse.
Vool läbi
maailmatäie elu
ei tunne
keelamist.


Kurbusest ja igastsusest võib hetkega saada teadmine.

Vastuste eelduseks on küsimused.
Õnn on sama, mis kurbus, on sama, mis algus.

Mina olen tänulik ja võtan vastu, sest mis mul on, on peegeldus mu vajadustest.


Leht, mis lõhnab nagu lehekuhja kiskuv hing. Ja lõhnab nagu minu väike sügis kastaniloomadega, kes mul kunagi välja ei tulnud. Akna taga lõhnab öö ja iga uus päev.

Kuidas lõhnab vaikus?