Puu oksale langes liblikas,
õrn,
pea olematu hapras kehas,
suur hing,
piiritu
ühes kõiges.

Tema kolme päeva elu
oli ühe puu elu,
kes kõneles talle möödunud
aegadest,
kõneles, mis on külm,
talv
ja torm.

Puu kõneles armastusest,
mis ümber tema mängelnud,
ta kõneles hirmust,
mida võõras tuul
oli toonud
ja valust,
miles üksikud temalt tuge
otsisid.

Puu kõneles igast oma
lehest,
mis temas kasvanud
ning oma
murest
nende lennu,
nende elulennu
pärast.

Puu palus liblikal
oma lehti otsima minna,
öelda, et
puu
mäletab ikka,
armastab ikka.

Oli kolmas päev.

Kogu aja oli liblik
kõvasti puust
kinni hoidnud,
kuid viimaks
haaras ta tuulest
ja lendas oma lennu,
et maanduda puu juurtel,
mullaks saada
ja nõnda nagu lehedki,
ise puuks
tema hinge kasvada.


Üks neid hommikuid, mil midagi ei saa valesti olla. Kuigi on küsimusi, on keerulisust, aga need on sõnad, need pole see, mis nende taga on.

Sa aevastad
ja lumi
langeb hetkeks
kiiremini
taeva poole

G.

Oli Tartu, eri nägusid ja külgi näitav. Tudengite ja gümnasistide, võõraste ja omade, vanade ja noorte. Ja mina armusin lootusetult Rauno Tartusse, sellesse ajatusse kulgemisse ja jagatud olemistesse.

Õe naeratusele teen pai. Kergem on Sinust.

Leidsin midagi, mis vahepeal loodud. Kuulub ehk siia.

Kas sa ei taha vahel
lihtsalt peatuda
ja kuulata, kuis
aeg hingab?

Mina tahan,
mina tahan lihtsalt,
hästi lihtsalt,
kõige sisse kaduda,
nõnda kaduda,
et olla vaid seal,
kus ma tahan.
Ja mina tahan
vaikuses olla.

Kas sina ei mõtle, et
tuul on puhutud
meid minema viima
ja ta sositab meie
elusse samamoodi kui
lehtedele
ja kui kord elu lahti laseb,
siis sinust saab su tahe.
Mina vaatan, kuis tuul
juba puudel
lehtedele augud sisse puhub
ja tunnen endastki
tema aega läbi minevat.

Kas sind ühteaegu ei
vabasta ja piira su keha?
Oh, mu keha, mille kõigeni
ta võib mind
viia,
aga mille kõigeni ta ei
küündi.
Mina armastan oma keha,
sest temata mind poleks ja
mina panen ta kõnelema.

Kas sa vahel kardad, et
armastus kaob sinust ära?
Mina ei karda,
ma tean, ta on,
igaühes, ta on,
siin sees kasvamas
ja tundma saavad
teda kõik,
kes loobuvad
ega keela.

Kas sa vahel ei ihka
lahti lasta,
kõigest lahti lasta,
iseendast lahti lasta?

Mina ihkan vabaks saada
oma mõtete, mõistuse
piiramisest
ja vabaks teha
oma mõtete, mõistuse
piiritus.
Aeg on minu poolt
seda tegema.

Kas sa oled vahel
olemata?
Oled nagu gongi kõla,
mis kaob nõnda,
et ei tea, mil on vaikus,
mil muusika
ja kas üks mitte
teine ei ole.

Kas sa ei leia,
et kui olla nii paljut,
siis tegelikkus on väike?
Mina mõtlen, et kui
mind saab liiga palju
ja näod muutuvad mu näol,
siis mind pole
ega polegi,
aga kui mind on
nõnda vähe,
üks nägemata kõiges,
siis ma olen,
olen,
olen.



Kui vaid liblikad talves ära ei külmu, on kõik rahu, kõik kergus.
G.

See on vist kadunud aeg. Mitte kaotatud ega möödunud, lihtsalt õõtsumas kusagil piirituses ühest ääretusest teise.

Ma olen väsinud, jälle väsinud, nukker. Selline olek on saanud justkui mingite ilusate hetkede, olemiste alguseks. Võib-olla on see ka rahu, see kui terve päev on olnud kiire liikumine kindlate sihtide poole ja viimaks jääb vaikus. Aega ju tegelikult on, on rohkem, aga ununeb kiirelt.

Ma kõneleksin helmemändidest, kellele Kaplinski ilusaima nime andnud, kõneleksin lehtedest, kes kõike mäletavad, kõike teavad, aga midagi ei aima, kõneleksin puudest, kes on seest tühjad, kes kõik endale sisuks võtavad. Aga see pole enam praegu.

Ma püüan varjudest aru saada. Mis on vari? Õhul pole varju, vaikusel, pimedusel, valgusel ega tühjusel pole varju. Sellel kõige tõelisemal pole varju. Kas varjud üldse on olemas? Kas pole see mitte pelk sõna ja inimesee silm, mis tervikust osa lahutavad? Vari on sama mis ta kandja, lahutamatu, tervik.

Kuid lume vari, hetkeks ilmuv väike, on nii tõeline, nii ausalt vaikne.

Kui kuuvalgel üles sadavasse lumme vaadata, siis on see kui lõputu tähesadu, soovi!
Kui kahe metasekvoia vahel keerutada, siis saab neist üks.
Kui otsida armastusele vastandit, siis seda pole.
Armastusele
ei leidu vastandit.
Armastusest
ei saa midagi ära võtta.
Armastus on kõik
ja armastus pole midagi,
sest kes kõneleks sellest,
mis on iga sõna sisu,
iga aja hetk.


Kõik maailma luuletajad
kirjutavad sama luuletust,
kõik tantsijad
tantsivad ühte tantsu.
Iga laul, mis lauldud,
on üks muusika
ja iga sõna, mis lausutud,
hinge saab samas keeles.
Kõik sammud on sammuda
ühel Maa pinnal,
iga hetk on hingata
samast õhust ja ajast.
Ühegi sõna taga
ei ole midagi,
on enam kui kõik,
on aeg.

Kergemat
G.

Üks naeratus, piisab sellestki, et tunda, kuis elad ja millal elad.

Ja minul läheb hästi, ausalt.
sest ma lasin end vabaks...

…
Ma usun
taevatähtede kõnelustesse,
usun maa jõudu ja
kandmisse,
ma usun, et elu on
lõputu hetk ja
aeg on hing me sees.
Ma usun, et
maailm on kerge kanda,
on voolu sees,
on kestev.
Ma usun, et
puude juurtes on tõde,
mille veest õhku
ammutab ja
iga leht, mis
kord mullaks saab,
teab saladust kõigest loodust.
Ma usun,
kord jõed voolavad
läbi,
voolavad metsaks,
taevaks end
ja igaüks, kes temast
joob,
kustutab janu lõpuni.
Ma usun, et õhk mu kopsus
on sama, mis igas öös ja
hingamises,
ma usun, et
pimedus on tark, ta teab, et
üks on kõik.
Ma usun, et
vaikus on kuulja
igast värvist, helgist ja
tundest.
Ma usun, et
tühjus
on hingele haaratav,
ta on täis kõike,
kõiksust,
Ma usun, et tõde on me sees,
on loodu igasse
ja iga küsimus teab vastust
juba enne tekkimist.
Ma usun, üks kuu
on uus iga kuu
ja päiksest
iga päev sünnib ime.
Ma usun, et ühes
pilgus on tarkus enamast
kui kõigest
ka ühe aja tuules kostub
mere
sosin, lõhn ja
paiste.
Ma usun, et armastus
loodi kasvama,
loodi suureks elama
ja ma usun, et
Sina
olid, oled ja
tuled
hea hingena
igas elus.

Hing jääb haigeks ja
keha jääb haigeks ja
soolane pisat kipitab
huulte pragudesse.

Aeg võtab oma,
võtab elu osa
ja murrab tolmust välja vee.

Haiget saada või
haigeks jääda,
hetk või
lõputus?


Ma olin haige. Kes teavad lugeda, loevad paljut välja sest.

Päike paistis hinge sisse just. Mu silmad nutsid terve eilse, nüüd on valus päiksele silma vaadata. Oh, ta nagu meelitas mind endasse kümblema. Õhk on väljas nii kerge, kas tõesti sama, mis see lõpnema jäetu siin sees?
Ja kuidas ta paistab ühtmoodi kõigile, valimata...

Alanud on lehtede ööd, eks ikka nende puude laste omad. Kord ma jutustan teile nende kõnelusi, aga teadke, et see, kelle kogu elu on näha ühe lehe kasvu, võib teada enam, kui ükski silmadega vaatleja kogu maailmast vaadata oskab.

On sõnu, mida ma veel kirjutada ihkaks, aga las jääda hiljemaks. Saage enne osa sellest, millest minagi, lugedes Kaplinski Prelüüdi. Oeh, ilus, ilus, ilus. Ma ei oska ega tahagi siit midagi väja tuua, sest nagu Allan kunagi rääkis, pole ükski lõik ega osa lahutatuna tervikust enam tõelus nagu ei saa ka inimesest eraldada tema ühte omadust, pahet või head.
Prelüüd on kirjas "Kirjutatud. Valitud luuletustes" ja kusagil kindlasti veel.
PS: See raamat on hiiglama hea padi.

Pehmust!

Kes kirjutas tähtedesse
ühe aja elu,
ühe maailma armastuse?
Kuis võis üks loodu
endale kõige meeletuma
raskuse ja valu
kanda võtta?

Nimega muudetakse
üks koorem
nii õhkõrnaks
kui tuleraskuseks.

Kas meri võib otsa saada,
kui üks laine kaheks
kaduvaks randub
ja ühe vahuse, soolase
mere põhja
igasse liivaterasse
igatsus kasvab?

Kuidas lubati
õhul üks hetk
otsa saada,
puult juured
tõmmata,
maapinnal
kaduda?


"Issand jumal!Üks hetk õndsust! Kas sellest pole siis küllalt, kas või terveks eluks?!"
"Valged ööd"


Ma ei tihka end liikuma sundida. Seisan tummalt paigal ja vaatan elu möödumas.

N-le.

Allikas sai üheks suure
külma jõega,
kiirenes ise ja kasvatas
vett.
Otsata ja lõputa
uuristas vesi maasse
teed, voolas elu,
voolas aega.
Üks aeg, mida teadis
kogu loodu,
üks algus või kulgemine,
üks kõik.
Jõgi oli voolanud
aega, millest sai
kaua, aega, mis
mäletas ammut,
kui ühe veepiisa
hirmul soov
sai jõe haruks
oma teed voolama.
Kes teab, kus on algus,
kus on lõpp
ja kas kus kaks
jõge üheks kohtuvad.

Kõneldi ajast täis valgust,
mil üks allikas
väikest jõge kasvatama
voolab
ja meelde tuletab,
kus on igatsevad teed.


Pehmust,
G.