Ööst saab pimedus,
milles pole näha puud,
mille lehtedeks olevad
veepiiskadest tähed
homse päeva valgust
säravad.
Lennult langev sulg
sosistab tuule kandumisse,
et taevasõnade sära
on peegeldus
Sinu enda silmist
ja Sinu hing on see,
kellest puu harud
kasvavad.


Olen raskem kui maailm, olen kergem kui öö. Neid mõlemaid kannab üks elu.

Ma ei kuule, ei taha või ei julge kuulda.
Hirm.


Sina tea, et mul on Sinust hea meel. Täida mu üks soov - ole õnnelik!
Ma kipun ise unustama, ei taha uskuda, aga ma olen tegelikult ka.


Ma tahan puu kehasse, tahan aega kasvamiseks, tahan olla üks kasvamine maast taevasse. Hing maailma põues.

Väsinud nukrusest naeratus.
Embus.
G.

Täna läksin ma metsa. Vanaisa ja emaga. Vanaisa rääkis kurbadest asjadest, rääkis päriselt, rääkis tõde teatavaks.
Külm võttis seened ära. Ööst kange sambla vahel pugesid jõhvikad soojemasse põue, minu sõrmede eest peitu.

Nädalakese olin ma kadunud. Lõplikkus tuli sisse elama, viimne päike paistis peale ja tahe kadus ära.
Kuid ühes päevas on endiselt terve elu ja mina ärkasin taas.

Valgus
peegeldab mu
veeks
ja mina,
külm ja lõputu,
voolan
läbi maa sügava põue,
algusse,
millest juured
kasvavad.
Ma kasvan
loomise uuesti,
saan looduks
uuesti igavesti.
Ma kasvan mööda
maailma veetud
teid,
ma olengi tee,
olen edasi, ees.
Mis minust võrsub,
on õhu keha,
on hing
igas
ja kusagil.
Ma sirgun ajaks
üheks ja ainsaks,
iga hetk
täitun ja tühjenen.
Joo mu allikast,
kui tead, kes olen.
Sa näed, et mind pole.
Kui mind loodi,
kasvas Sinust siin
ja Sa kuuled,
et Sinus on kõik.
Mina,
Sinu lõputu aeg
kasvan vaikusest vaikusesse.
Vool läbi
maailmatäie elu
ei tunne
keelamist.


Kurbusest ja igastsusest võib hetkega saada teadmine.

Vastuste eelduseks on küsimused.
Õnn on sama, mis kurbus, on sama, mis algus.

Mina olen tänulik ja võtan vastu, sest mis mul on, on peegeldus mu vajadustest.


Leht, mis lõhnab nagu lehekuhja kiskuv hing. Ja lõhnab nagu minu väike sügis kastaniloomadega, kes mul kunagi välja ei tulnud. Akna taga lõhnab öö ja iga uus päev.

Kuidas lõhnab vaikus?

Praegu tahaks nii, et ma võiksin lihtsalt kaduda ja keegi ei pahandaks.
Täna öösel ma nutan, kui see ainult raskust vähemaks võtaks.

Ma kardan endast veel enam anda. Ma kardan inimesi, kes tahavad võtta.
Ma kardan ära eksida.

Kõik on oivaline hetkeni, mil küsitakse, kuidas mul läheb. ja kui ma siis ausalt vastata tahan. ja aega võtan.
Aga kõik läheb ju hästi..või?

Kui ma küsin, kas see ongi siis tähtis, siis ma tean, et hetkel on tähtis see üks, kes soovis näha, kes leidis ilu ja igatses. Ja mina olen nõrkemas hinge ees, kes on tundmatu selles elus.

On põhjust, miks ma enamasti rasketel hetkedel ei kirjuta. Ja ma tean, et praegu on lihtne, kui vaatan tagasi.

Ma ei tea praegu, mida ma tahan.
Raske on nõnda.


Berliin, nüüd.
Ma leian aja, et öelda, mis päris on.

Ainult sosin on jäänud. Veel kunagi pole ma nõnda hääleta olnud. Ja ma mõistan, et kõik, mis on tähtis, selle saabki sõnadeta öelda.
Veel kunagi pole ma nõnda hääl olnud. Olen puude kohin, olen mere müha, olen tiivalöök ja maad puudutav leht. Olen vaikus.

Ma pole haige, ma olen täiesti terve, sest see pole hing, millest murdun, see on teadmiseks, mis on tähtis.
Eile kandsin mina maailma. Minu häälest, minu hingest, minu paljaste jalgade all tantsivast vihmast sai üks. Tõusku tuul, alla vihm, on torm me aeg. Sina oled minu nägu, minul maailma nägu.

Ema,
ma näen.
Ema,
ma olen pime.
Ema, kanna mind oma igaveses põues.
Ma olen sinus.
Minus on maailma aeg,
ma olen loodu.
Ema,
hoia mind.
Ema,
ära lase mul unustada,
ma olen.
Ma olen kõik,
mida minus pole.
Ja ainus, mis mus on,
on aeg.
Ema,
ma olen kuulja,
mu hääl on vaikus,
keha ulm.

Ma mõtlen, et teen ühe kogu ära. On kogunenud nõnda paljut, mida tahan jagada, aga siia tahan üksnes praegu olevat.

Julgust vaadata tagasi ja vaikust, et end kuulda.

Ja sügisöö
kuukollases valguses
kirjutavad puulehed
õhku soojuse,
et hommikusse ärgates
oleks kerge su poole
sammuda
ja su huulilt
öist kastet
suudelda.

Sina, ole juba aeg, mil ennast näed, ole, ole olev.

Ema tõi hommikul pargist kastaneid ja tammeoksi. Hingan sügist endasse. Tuleb ilus.

Sa tulid tagasi. Sa oled tagasi. Ma ei teadnud, et selline valu minusse mahub. Ma ei teadnud, et selline õnn minusse mahub.

Kui vähest on vaja, et taas tõeliselt elada. Lõpetades vastuhaku hingele.

Ma olen tugev puu,
kuid kui tõuseb torm,
võin minagi murduda,
praguneda ja langeda.
Seesama tuul, mis mu
lehtedes mängleb, paitab,
võib nad minema pühkida.
Sest latv ei püüdle lähemale
mitte ainult päiksele,
vaid ka tähtedele,
ja tähed võivad
langeda ühes lehtedega.
Jääb kuiv ja kriipiv
keha hinge haarama
ja pisarateta
ei tunnegi ära
tema enda soojust,
kaitset ja tarkust.

Kõike on liiga palju ja liiga vähe öelda.

Lihtsalt, mina olen taas tervik.

Pimeduses näevad silmadki, et kõik on üks.

Vihm kõneleb
tiigile,
kui õrnad nõelad
langemas vastu
tühja metalli.
Mida peenem, arem
on vihm,
seda heledamalt kõlab,
seda enam teda tean.
Tiiki jääb vaikus.
Vihma ja pliiatsi
rapsoodia
mu nahkkaantega
köidikus.

Öö hakkas äkki veelt
peegelduma,
poleks näinud,
poleks teadnudki.


See on mu uus lemmikheli. Schnelli tiigil, kui ei tea, kas on veel õhtu või juba öö, ja vihmast annab aimu vaid mäng veepinnal, ta nägu ja hääl.

Mina tean nüüd, milleks need tähed kasvasid, mis saladusega nad minu taeva ilmusid.

Muud polegi. Tõmban oma sulega üle õhu, üle hingede, hinge õhu.
Kas nägite, millised jäljed sest üleeile öösel jäid?

Kui vaid keha hinge kinni
ei hoiaks,
ma lendaksin õhuna
pilve.
Ootan,
ja ei tea,
kes kus
mu minema puhub.

Igatsen.

Täna ma siis kirjutan, et Rauno rõõmus oleks ja tärnike kirja saaks. Öelda on ju tegelikult väga palju, aga ma olen justkui unustanud, kuidas see käis.

Kui ma tahaksin vabandada, siis ma ütleks, et ma olin kaua ära, kui ma ei tahaks, siis ütleksin seda sama. Ja hea oli. Tsirkus on olnud igapidi läbiv, puhkus, täielik.

Eile käisin oma tädil külas ja me rääkisime mõttepuhkusest. Eestlased ei oska ju puhata, mõelgu siis iga tegevuse juures, mida nad parasjagu puhkavad, jalgu, silmi, mõtteid.

Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida. Hoopis sellest, et mina olen õnnelik, ma olen seda otsustanud. Sest mida muud saaks õnnelik olemine või mitte olemine olla kui otsus. Leppimine? Ei.

Ja tegelikult ma tahtsin öelda, et ma teen etenduse. Praegu täituvad kaustikud sõnade ja joonistustega. Seejärel lavastamine. Ise tegemine. Ja 4-14 august 2011 on Tsirkusepuu festival.
Miskit, mis tuleb:

Ütlete vaba, aga mõtlete kaugemaid piire.
Ütlete vaba, ise aheldatud sõnadesse, mõistetesse, leppimisse.
Ütlete vaba, aga teil pole raasugi unistust, unustust ega kadu.

Mina ei kõnele vabadusest. Sest te ei mõistaks seda kui muud kui piiride kompimist. Te ei saa ju aru.
Aga kui ma kõnelen, kuis põhi kaob alt, kui ainult ennast saab usaldada, kui see on eneseusk, et maa veel kannab, taevas ei kuku ja me läheme edasi. Siis te ei ütle vabadus. Te ütlete hullumeelne, sest te ei tea seda.


Ja veel on tähtis, et jalad on paljad ja muie suul. Joosta läbi Balti jaama paljajalu, lompidest läbi, tuvid ees lendu tõusmas. Hahh, aga nii ongi hea. Ma ei oska enam jalanõusid kanda. Riideid ka mitte. Pistke peitu see paljas hipi!

Veel on tähtis, et ma unistan. On tähtis, et minus olev laps kasvab ja tahe ning teadmine suurenevad.

Ja on tähtis, et Sa tuled mu öhe keset mu kirjutamist üksnes selleks, et mind emmata ja mu sõõrmeisse jääb Sinu lõhn ja mu hinge me kõiksus.

Kas armastus
paneb meid
nägema
või pimestab meid
kõige meeletumal viisil,
tean ma siiski,
et enamat ma näha ei
suudaks
ja pimedamaks minna ei
saa.


Igal lainel on üks kord randuda.
Merel on terve igavik randuda.

Ja ma luban, et ma ei kaota ennast, et ma ei unusta elada, ei unusta unistada. Ma olen ju otsustanud olla õnnelik. Pühin pisara ja naeratan.