Pool kuud – kõigest...juba. See oli siis, kui vihm hakkas sadama ja kutsus mu endaga tantsima...ja me vist tantsime ikka veel. Kõik hetked ja kogemised sulavad üheks, see on õnne tunne, mis on minuga püsinud alates õhtust, kui siia jõudsin. See ongi vist see unistuses elamise lugu, elu hakkab sädelema. 

Syltil on iga kord teisiti, ka siis kui üksnes nädal vahele jääb. Mina olen jälle uutmoodi, üksnes meri on sama ja aeg on imesid täis. Viimasel ajal kõlab ikka mõtteis "Kas meil pole mitte hea nii..." ja saab vahel ka hääle ja saab naerva tõdemise. Ilusad on inimesed mu ümber, mu hinge pugemas.

Mul on hea meel, et just meri minu ning kallite inimeste ja paikade vahele jääb, nii saavad lained ja tuul meid ikka kokku tuua. Tulen ja puhun siinset rahu.

Lihtne on olla päris ja aega on küllaga. Oeh, hingata sisse ja välja ja naeratada.

G.

Nii palju on vaadata
kiita ei jõua
valgust ja varju
valgusemängu
mõtte igavest uidet
puid mis maa poole längu

(Juhan Viiding)

Mõnikord tunnen, et ei jõuagi enam imestada ja vaadata ja tänada. Imet on palju, eriti viimasel ajal. Nii tekib kohe tahtmine olla kunstnik ja kõik maalile kinni püüda, aga kuis sa püüad hetke... Paistab, et see väline, mida kõigi rakkudega enesesse ahmin, maalib hoopis mind seestpoolt, mina üksnes naeratan seda ilu maailmale tagasi.

Vanadel majadel
ja vanadel meestel
on palju ühist.
Selle näeb ära juba viisist,
kuidas nad suitsetavad,
lastes valgel tossul rahus
ülespoole tõusta.
Kogu nende kehalt
võib lugeda aegu,
mis neist läbi jalutanud
ja nende sügavaimates soppides
jalutab justkui ikka
jalgu lohistav
unustus.
Nad avanevad veidi
krigisedes ja kääksudes,
kui oled muidugi mõistnud,
kuis neid avada tuleb.
Aga enamasti jääd sina ikka
üksnes vaatlejaks,
kes ta kardinate vahelt
sisse piiluda üritab,
kuid vaid
varjude mänglemisega
ta silmis
rahulduma peab.
Nad on vaikivad,
lasevad külmal
end jäätada,
et jälle oodata,
mil muutus.

Mõnikord
vanad majad
lasevad vihma
läbi katuse
ja nutavad siis
iseeneste sees.



Hää on, sest koos Sinuga armusin uuesti maailma ja endasse.

Vahel tundub elu tõesti kui klaaspärlimäng. Veeretad teda ringi ja naerad, kui päike talt peegeldub. Aga kes õige hoogsalt või hooletult veeretab, võib lasta tal kaotsi minna. Ega enne üles ei leiagi, kui päike jälle tõuseb, pärli peale paistab, ja end talt su silmisse peegeldab.

Üht tunnet ei osanud kirja panna, kartsin ära rikkuda, aga lõpuks ta sai, saab siia ka.

Ma seisan
üsnagi kaugel
sest mängust
ja olen ometi
tema sees,
olen tema oma
ja loomise põhjus.
Ma seisan,
saamata lähemale minna,
ja hing on kinni jäänud.
Kunagi
sõna ulm
sai selle tarvis loodud.
Ma seisan
kõrgemal
ja kaugemal,
aga ikkagi olen just mina
see väike
ja oleks arg,
aga selle
hajutab kaugus.
Ma seisan,
kuigi liigutaks,
aga koht
selles hetkes
on mu enesele nõidunud.

Asi on
selles meres,
selles samas meres,
mille keha oma sängist välja lendab,
mis auruks, õhuks saab,
mis selges päevas
on üks lõpmatu hall.

Aga mis saaks siis,
kui poleks seda kaugust
me vahel,
poleks lumega täidetud välju,
mille pinnale üksnes
üksikud äbarikud puud
juured ajanud.

Ja ikka ja aina
need linnud...



Lõpuks oleme me ikka rumalad, rumalad oskamatuses iseennast kuulda. Aga mis sa teed, kui hing unustab kõneleda ja sina unustad ta häälekõla.

Nagu N ütles, siis üks hetk käis plõks ja meie eest sai otsustatud. Justkui marionetid hakkasime mängima uut rolli, aga seekord oma lemmikut: õnne. Võib-olla tuli see otsus siiski meist endist, tundsime ära, et elu kutsub endast kinni haarama.

Ma pulbitsen
nagu väike vulkaanike,
kes välja purskuda ihaleb
või justkui
aina tumedamaks värvuv sõstar
oma heledate õdede keskel.
Las ma lendlen eluna,
las ma unustan ennast ära,
las ma kiigun end läbi õhu
punapõsksena, juuksed lehvimas
naeratama.
Kui tuleb tuul, siis ma haaraks tast
õrnalt oma kümne küünega kinni
ja rändaks temaga koos
igatsustesse, unistustesse,
tühhja.
Või kui päike mu peale paistab,
ma haaraks ta kiirest
ja roniks aina kõrgemale
taeva, pilvede sisse.
Lähen kõrge-kõrge mäe otsa,
ajan käed laiali,
varbad harali,
ja jooksen kiljudes
allla...

Kas sa ei tahaks mind suhu pista,
magus suu,
olen soe mari,
värske, maitsev, mahlane,
miks sa ei
nopi mind?



Eile ma jalutasin öös koju ja te kõik olite mul taskus. Võtsin teid kaasa ja läksin, mängeldasin lund jalge ees, naeratasin tänavatele ja kui ma pelgasin üksi lumekuhja otsa ronida, siis läksin teiega koos. Kõige pimedamates tänavalõikudes haarasite te must tugevalt ümbert kinni ja embasite, nii nagu ikka, nii et süda minu omaga koos tuksub ja kogu hing embusse voolab. Ma kannan teid ikka nõnda, puust nööbiga taskus, päris põue sees. Ja vahel te haarate must kinni, et minna ühes, minna naerdes endaga.



Psst,
vaata,
aeg
puges meie pihu sisse.



Nüüd jälle.

Seekord tegin nii https://hetkeloodu.wordpress.com/

Olla on pagana hea, olemas olla ja hingata.

L saatis tüki B. linna, saatis kilde olevast, olnust ja tulevast. Pühkisin pisaraid ta sõnadesse, on ju just see aeg, millisel tema kord minu ellu tuli.

Kui ühel Kalamaja rõdul, veel auravate muffinsite ja kuuma tee hommikupäikeses ärkavad ellu Keats ja Liiv ja Kaplinski ja Laaban ja Kaevats ja luuakse veel uusi sõnu (muuhulgas püütakse tedretähne, armutakse arvudesse ja naerdakse kevadtuuli).

1.
See oli veel kõik
alles olemata,
unistus ja
meeletus ja
iha

2.
Kõik lumeinglid
nüüd tõusevad tuuleks,
päevadeks pilvedeks
tantsima,
sulavad endalt
jäätumist

3.
Su huulte värinaist
ja palgete kuumusest
mu suudlused
voolivad armu

4.
Pöördun ja öö
sõidab mulle vastu,
meri randub
mu kopsu,
mu hingamisse

5.
Veed voolavad vabaks
aegadest end.
Purskkaevudest sillerdavad,
pungadest vabandevad
kevadhommikute
päevade
lõhnad

6.
Ühe lennu vaid tegi
ühe elu vaid elanud,
nooruse,
sünni
kuulutaja

7.
Varjud libisevad
aina sügavamale
me katmata niuetele,
nõgudesse, alastusse,
varjab meid iseendaga
öö

8.
Kaks esimest
ühena koos
lendasid Sinu suve
algust

9.
Ootus,
tulemine,
minek,
olemine,
Sinuga,
meiena,
kirena

10.
Sai huuli sõnadeks
kord seatud,
sai sõnu
pisaraiks
kord öeldud

11.
Oodates vihmaseid hommikuid
ja kuuvalgust
vahtuval merel,
olemasolemist olles
käputäites arvamistes

12.
Pehmed Su suudlustes
käed jalutavad
mu unne
küsimata,
keelamata

13.
Sa ei tea ega mina
veel
kardetud hingamisi,
ei minemisi
ega rajatuid teid

14.
Kui teetassi aurust
end joonistab pilv
mööda arga maad
ennast taevasse

15.
Joobnuna veinist,
Su huulilt joodud,
hinganult
saladust,
salgamist

*
Kuud kaovad taevasse,
tähtede taha,
päikesed merre, puudeladvisse,
hoiavad kinni
vaid arad silmad
oma pilgu ja unustusega


Röövin L-lt sõnu, mis ju minugi loodud võinuks olla:
"Olen ju tegelikult õnnelik... õnnelik nende otsustega, mis mina olen teinud ja õnnelik sinu üle."

Mu arm,
ööd on juba soojemad
ja lähevad valgemaks,
varsti ei näe enam undki
pimedate kardinate taga,
tulen Sulle lähemale veel,
surun en Su vastu.
Sa ju tead seda tunnet,
kui kõik kaob ära
ja ainult Sina jääd
vedama naeratust mu näole.

Sulle ja mulle
meeldib koduteel helistada,
või teel, mis lõpuks ikka viib koju.
Kas tead,
kuis mulle siis
Su sammude kaja
varakevadistel teedel
meeldib kuulata,
ja kuis ma mõtlen end
Sinu kõrvale,
Sinuga sõlmitult kõndima.

Tahan olla, elada
iseennast,
meis Sind,
ja lasta end kanda
öödest päevadest
teadmata.

Mu kallis,
kui kuulad mu südametukseid,
kas tead, et ta Sulle lööb,
et ta Sinu jaoks
püüab heliseda nagu tuulekellad
õhtu eel.

Kes on see mina,
kes nõnda kaua ennast on peitnud,
mu sees, mu enda sees,
see naerev ja hingav,
see tahtev ja lendav,
ja olen see üldsegi mina
või Sina või arm?

Tead,
see on see tunne kevaditi,
kui kõik oleks justkui nagu sügis
ja välja vaadates võib nii arvatagi,
aga kes astub välja ja
hingab oma kopsud
porist valguse lõhna täis,
ei saa eksida.

Olla,
igatseda
ja unustada.
Olla kogu hinge, keha ja mõttega.
Igatseda Sind on hää,
sest tean, et tuled pea jälle.
Ja unustada lihtsalt selleks,
et siis veel enam
ihata, oodata ja olla.

Mu uned on Sinu nägu, mu arm,
nii suikun nendesse elama,
kuni oled taas siin
ja ma ei tea ega usu
enam und ega tõelust,
mis nõnda mus elada võib.



Kevad tuleb taas Õnnepaluga, justkui selleks, et rohkem märgata.

"Unustatud jõekäärudes päikese käes
on selline rahu, et selline rahu võiks olla hinges,
kui ta on unustatud.
Selline rahu."
("Kevad ja suvi ja")

M tuli täna vastu ja ütles, et mind kusagil silmates kohe ei saa muudmoodi, kui naeratab. Tegi minul kah kohe tuju heaks, tähski selle eest.

Psst,
täna oli esimene vihm,
pladises juustele
ja plekist katusele
ja kõik sai vihma lõhna täis.

Ma olen ajast ära, elan hetki ja naeratusi ja vihma ja ootust ja kevadet.
Sest kevad on, täiesti kohal on. Sammud tantsisklevad kergelt porist läbi ja päikest ning vihma saab välja naeratada.


Et vetepeeglites põleda
jahtunud tulede und,
peaks endalt kõik rakmed kiskuma
ja puhuma
varjuks end,
peaks rääkima enese ajale,
mis mälestusi ei tea,
peaks viskuma lainevetesse,
mis randuvad
ei eal.
Ma peaks küsima oma unedelt
oma nime ja vaikust ja
kuud,
ma peaks varjama
oma alastust,
oma hinge ja sõnu ja tuld.
Ma peaks astuma läbi enda,
ja tahte ja tee ja taeva
ja ma peaks kanduma ajakeerisest,
seal, kus aeg ennast teab.
Ma peaks pühkima endalt suled,
võtma üllt tiivad ja öö,
laskma lahti
oma naeru, oma armu,
ja kui siis ma kirjutaks end
varjukirjaga valgusse,
ehk siis ma põleks
ja saaks
valgusriiki.


Täna kiikusin valge pilve oma mustade varvastega vihmaseks, ta pesi puhtaks iseenda, minu naeru ja rõõmuga pesi.


Ja ma aina naerataks, lihtsalt seepärast, et see Sulle meeldib. Jah, see ongi kõik.

Maal ja R-i Tartus ja siis ikka selles päikselises ulmas, milles ma juba viimased kuu aega uitan...

Keegi ei tea,
aga tegelikult mulle meeldivad hommikud
ja õhtuti ei tõmba ma kardinaid akendele,
sest mulle meeldivad
esimesed kõditavad päikesekiired.
Varjud on pikemad
ja kuuma tee aur mängleb laudlinamustreil.
Iga hommikutaevas on saladust täis,
sest kuhu need tähed,
kuhu see kuu kadus?
Puud on väga tasa
ja teed on kinni jäätan'd
ja kõik, mis oli eile,
on teise näoga.
Sammud on arad,
kui latvades udu
ja nii vaikselt voolab
ööst sulanud oja.
Mulle meeldib
hommikul,
et midagi pole teada,
sellest kõigest, mis võib tulla
enne uut hommikut.

Kui me Su aknast välja vaatasime, siis ma veel mõtlesin, et kas enne tuleb tuul või tulevad linnud, sealt, kus on soe, soojem veel. Ehk tuleb hoopis valgus, Karlova tänavatelt või naeratustest või aeg lihtsab kõnnib ringi täis.

Ja taevas on nii lähedal
ja jõgi voolab must läbi,
on kevade tuul, võimas,
puud panevad vastu,
jää murdub lahti.
Minust kasvab puu,
sosistan, aga ei kuulda,
sosistan aina, et kuuldaks,
sosistan aina,
ja taevas on nii lähedal
ja jõgi voolab must läbi,
valgus paistab end jõeks,
voolab, murrab jääd,
kui Sa teaksid,
Sa ihkaks end jõeks,
voolaksid...
ja taevas on nii lähedal
ja jõgi on suurem veel,
maa hoiab must kinni,
jõed voolavad läbi,
tuul kisub sosinad endale
ja aina kõneleb
ja ma sosistan aina, et kuuldaks
ja ma sosistan aina, et
ja tuleks tuul ja kannaks kaugele
mu elusosinad.
ja taevas on siinsamas
ja jõgi voolab mu sees,
kuivavad pisarad,
vaikivad sosinad.

Võib ju vist rohkem, kaua pole olnud.

Kui ma keset ööd ärkan
ja ma pole Su kaisus
(kuid Su sall on mähkunud ümber mu keha)

Kui ma keset ööd ärkan,
kuid ma pole Su kaisus
(hoopis Su sall on mähkunud ümber mu keha)

Kui ma keset ööd ärkan,
sest ma pole Su kaisus
(ainult Su sall on mähkunud ümber mu keha)

Ja kuidas ma peaksin
veel mõtlema, kui
Sa poed mu pähe,
mu põue, mu hinge,
ja mina lihtsalt
elan Sind
oma mõtetest
enda päeva,
enda öösse,
enda ellu...

Ükskõik, kui palju või milliseid sõnu ma siia kuidas ritta sean, tahan ma tegelikult kirjutada vaid seda, et Sinuga koos muutun ma õhkkergeks ja kui Sa minnes mu käest lahti lased, siis ma kardan, et tuul viib mu endaga kaasa.
Sa tule siis, püüa mind kinni, ja suudle tagasi.


Ma unustasin olla
ja olingi.

Ma jagan oma tuba ühe ämblikuga. Ta veedab talve mu voodi kohal, lae all. Terve aja, mida võib külmaks nimetada, on ta seal veetnud, ühe koha peal. Mõtlesin, et lasen tal kevadeni talvituda, siis tõstan välja. Ema pakkus eile, et äkki on ämblik ära kuivanud, nad pidavat vahel nii tegema. Nüüd ma kardan teda, kardan, et jagan oma tuba surmaga.

Ma arvan, et surm on kõigil ühtmoodi, pole vahet, kas sureb ämblik, hiir või inimene, surm on ikka sama. Ma ei tea, kas surm on valus, kerge või lõplik, aga mõne valugi võib teisele ilus tunduda, üks on ta ikka. Vahest ainult elada on teistmoodi, kui õnne ei näe või armu ei otsi.

Kõik eile korstendest tõusnud valge suits on täna puudele langenud, puud enese sisse võtnud ja ma usun, et kui tuul on liiga vali või kui keegi puud liiga kõvasti embab, siis puu hajub kergeks pilveks ja tõuseb üles valgesse. Aga tuul on vaiki ja keegi ei emba, sest ses hetkes seisab kõik. See pole kunst, see on päris.


Teistmoodi on viimasel ajal, aga las olla, praegu ei saagi ju muidu.

Mu süda on maailmasuurune
ja õhtul
heidan ta peale unele.
Mu armastus on ajasuurune
ja iga hetk tast
on elatud.
Mu kodu on vihmasuurune,
võtan ta kaasa
ja olen
tas kõikjal.
Mu õnn on naerusuurune,
heliseb sees
mu muusika.
Mu valu on pisarasuurune,
mis voolata võib jõeks,
olla õhk
ja jää.
Mu elu on meresuurune,
ühelt kaldalt tesiele ei näe
ega tea, kus on algus,
kus lõpp.

Katsuda päikesekiiri!
G.

Hakkan siis taas elu elama, piisavalt kaua sai teda mööda libisemas jälgida. Käin iga raske sammuga seismist ja prahti endast minema ning hingan mõnuga endasse selge tähistaeva lõhna.

Hea ootus on sees, ei nõudlik ega kannatamatu, lihtsalt rahul ja teadlik.


Oli päikesepaiste,
lebasime taeva all
ja midagi muud
polnudki.

Oli septembrikuu õhtu,
tulid,
sest alati
vaid nii tekkis tõelus,
tulid mu puu alla
ja embasime
vaikides.

Oli meri ja
vaikus ja
öö,
oleksin tahtnud
Sulle öelda
väga paljut,
aga ma ei
osanud.

Oli muusika kui
hing kehast
rabeles.

Oli üks neid õhtuid,
lõputuid õhtuid
teetassi taga,
mil meid taas
peenelt õhtu ööks saamisest
teavitati.
Ma polnud ikka veel
jõudnud Sulle lugeda
ja Sul
olid silmad märjad.

Oli
Sinu pilk
teispool tuld ja
armastust.

Oli suvi,
Su tedretähnide ümber
mänglesid
kullakarva juuksed,
heina sisse peitsime end
maailma eest.

Oli mets,
milles me oma
kõrvetatud jalgadega
mustikaid
koogile noppisime.

Oli öö,
kuuvalge ja tähine.
Alasti läksime merre,
kui palju meist sinna,
kui palju kaasa,
ei tea enam
laineharjadki.

Oli vaikus.

Oli kohtumine
taas.
Sina tahtsid kaduda
ja mina
tahtsin Sind.

Oli pärastlõuna,
Sina küpsetasid taas,
hoolitsesid,
mina tegelesin teega,
asiselt mõtlikud,
naerul olime.

Oli meri,
tühjus,
kuumus
ja kaduvik.
Ma kartsin,
kui Sa teaksid,
kuidas ma kartsin.
Ma hüüdsin
Sind,
paljas oli maa.

Oli
sammude
seadmine
võõrastel
radadel,
kõnelesime
armastusest.
Tol ööl
oli mu hinges
põletavaim valu.

Oli üks jõgi,
mis hargnes.

Oli hommik,
me läksime ärkama.
Sul olid tassid,
mul tee
ja me istusime
vanalinna hoovis.
Järgmisel õhtul
kinkisid mulle sule,
mis nüüd iga mu luulerida
paitamas.

Oli naer,
seda oli palju.

Oli videvik.
Sina olid minemas,
mina jäin maha,
aga Sina
teadsid.

Oli kontsert.
Nägin Sind vaid hetkeks
ja läinud Sa olidki.

Oli turupäev,
läksime lehmakomme ostma,
ikka parajaid peotäisi
roosasid
ja siniseid,
nad kuulusid
kokku.

Oli vaja minna,
Sa olid haige
ja ma võtsin
Su haiguse
ühes.

Oli öö,
Sina norskasid,
aga mina
ei saanud und.

Oli suvi,
juuli vist,
võtsin Su
oma pakikale
ja Sina oleksid
ju
maha kukkunud,
mind ka kaasa võtnud,
rattast rääkimata.

Oli aprill,
kümnes,
tantsisime paljajalu
ja mina
tahtsin Su
koormat kanda.

Oli.
Pisaraid voolas Su silmist.

Oli vein
puu otsas,
südasuvel,
kui tagasi tulid
ja sõnad
ei lõppenud.

Oli talv,
Sa värisesid,
kuni polnud enam külm.

Oli saun,
mitte et oleks olnud
leili või kuuma.
Me rääkisime,
Sina olid katki
ja arm
piinas.

Oli tantsu,
muusikat,
mõnedel vaikust.
Vaatasin ja
kadestasin
Sind.

Oli kolm
sõna.

Oli kõik.
Ja nüüd ma otsin
Sind
tähepilgutusest,
pimedusest
ja tuule kaebest.


Tule tagasi, lihtsalt, tule ja oleme.


Täna valgustas tänavalatern udusse ja peegeldus piiskadel miljoneid kordi päevavalguseks. Ampsasin paksu udu ja neelasin mahlaseid suutäisi. Hea.

G,
tagasi.

Ma sain taaskord märkusi puuduliku luule jagamise kohta. Nüüd tuleb palju, sest mul on lihtsam luulet siia kirja panna kui kõike pikalt jutustada.

Oli London. Vihm, liikumine ja igatsus. Kurbusest kasvas rõõm ja mina hakkasin taas naerma. Aga ei saa nii, et hetkega jätaks kõik, ei saa ka nii, kui ise olla ei saa ja ei saa nii, kui päris ennast ei näita.
(Ma vabandan kaootilisuse pärast)
Ma tahtsin öelda, et laval on kõige raskem ja kõige lihtsam olla mina ise, alasti oma imelises endas. Minu sõnad said kuuldavaks, minu kogemine nähtavaks.

Ma võtsin aja ära,
ma võtsin oma aja
endalt ära
ja kadusin
olematuse piirile,
kui tõmmata joon
aja ja ajatuse vahele,
võiksin ma keskele seista ja
ennast ära anda.
Mul pole enam
ühtki kaduvalgavat
teed, millel
ühelt rajalt teisele
sammuda.
Taevas on sügavsiniselt
ja ajast sügavamalt
hinge laskumas,
tuul puhub
hinge kehast
minema ja
vihm peseb puhtaks
lugu,
milles ühtki
alusetust pole.
Mind pole alles
siin kehas elamas.

Kõik on taas kulgemisse kadunud, mina lähen ühes ja seekord naudin.

Ma haaraksin tuulest,
kanduksin minema
ja keegi ei märkaks
järgmist tolmukübet
tormis keerlemas.

Ma tahaksin nüüd lõputult kirjutada. Vb ma kirjutan paari tunni pärast veel, siis pole kõik koos.
(ps. 28. jaanuar Vabalava Solarise Apollos)

Ma olen tagasi
Soojus voogab kehasse,
voogab huuled
hella rahulolu
naearatusse.
Hing heliseb sees,
tõstan pilgu pilvisse
ega tea ega peagi,
palju jääb minu
ja taeva
minu ja
tähtede vahele,
kõik või mitte midagi.
Imetlen iga helvest, mis
oma lõputul lennul just
minule langeb,
minu üles leiab.

Kell kukub kolm korda
On varahiljavalge


Minna, et tulla tagasi.
G.

Puu oksale langes liblikas,
õrn,
pea olematu hapras kehas,
suur hing,
piiritu
ühes kõiges.

Tema kolme päeva elu
oli ühe puu elu,
kes kõneles talle möödunud
aegadest,
kõneles, mis on külm,
talv
ja torm.

Puu kõneles armastusest,
mis ümber tema mängelnud,
ta kõneles hirmust,
mida võõras tuul
oli toonud
ja valust,
miles üksikud temalt tuge
otsisid.

Puu kõneles igast oma
lehest,
mis temas kasvanud
ning oma
murest
nende lennu,
nende elulennu
pärast.

Puu palus liblikal
oma lehti otsima minna,
öelda, et
puu
mäletab ikka,
armastab ikka.

Oli kolmas päev.

Kogu aja oli liblik
kõvasti puust
kinni hoidnud,
kuid viimaks
haaras ta tuulest
ja lendas oma lennu,
et maanduda puu juurtel,
mullaks saada
ja nõnda nagu lehedki,
ise puuks
tema hinge kasvada.


Üks neid hommikuid, mil midagi ei saa valesti olla. Kuigi on küsimusi, on keerulisust, aga need on sõnad, need pole see, mis nende taga on.

Sa aevastad
ja lumi
langeb hetkeks
kiiremini
taeva poole

G.

Oli Tartu, eri nägusid ja külgi näitav. Tudengite ja gümnasistide, võõraste ja omade, vanade ja noorte. Ja mina armusin lootusetult Rauno Tartusse, sellesse ajatusse kulgemisse ja jagatud olemistesse.

Õe naeratusele teen pai. Kergem on Sinust.

Leidsin midagi, mis vahepeal loodud. Kuulub ehk siia.

Kas sa ei taha vahel
lihtsalt peatuda
ja kuulata, kuis
aeg hingab?

Mina tahan,
mina tahan lihtsalt,
hästi lihtsalt,
kõige sisse kaduda,
nõnda kaduda,
et olla vaid seal,
kus ma tahan.
Ja mina tahan
vaikuses olla.

Kas sina ei mõtle, et
tuul on puhutud
meid minema viima
ja ta sositab meie
elusse samamoodi kui
lehtedele
ja kui kord elu lahti laseb,
siis sinust saab su tahe.
Mina vaatan, kuis tuul
juba puudel
lehtedele augud sisse puhub
ja tunnen endastki
tema aega läbi minevat.

Kas sind ühteaegu ei
vabasta ja piira su keha?
Oh, mu keha, mille kõigeni
ta võib mind
viia,
aga mille kõigeni ta ei
küündi.
Mina armastan oma keha,
sest temata mind poleks ja
mina panen ta kõnelema.

Kas sa vahel kardad, et
armastus kaob sinust ära?
Mina ei karda,
ma tean, ta on,
igaühes, ta on,
siin sees kasvamas
ja tundma saavad
teda kõik,
kes loobuvad
ega keela.

Kas sa vahel ei ihka
lahti lasta,
kõigest lahti lasta,
iseendast lahti lasta?

Mina ihkan vabaks saada
oma mõtete, mõistuse
piiramisest
ja vabaks teha
oma mõtete, mõistuse
piiritus.
Aeg on minu poolt
seda tegema.

Kas sa oled vahel
olemata?
Oled nagu gongi kõla,
mis kaob nõnda,
et ei tea, mil on vaikus,
mil muusika
ja kas üks mitte
teine ei ole.

Kas sa ei leia,
et kui olla nii paljut,
siis tegelikkus on väike?
Mina mõtlen, et kui
mind saab liiga palju
ja näod muutuvad mu näol,
siis mind pole
ega polegi,
aga kui mind on
nõnda vähe,
üks nägemata kõiges,
siis ma olen,
olen,
olen.



Kui vaid liblikad talves ära ei külmu, on kõik rahu, kõik kergus.
G.

See on vist kadunud aeg. Mitte kaotatud ega möödunud, lihtsalt õõtsumas kusagil piirituses ühest ääretusest teise.

Ma olen väsinud, jälle väsinud, nukker. Selline olek on saanud justkui mingite ilusate hetkede, olemiste alguseks. Võib-olla on see ka rahu, see kui terve päev on olnud kiire liikumine kindlate sihtide poole ja viimaks jääb vaikus. Aega ju tegelikult on, on rohkem, aga ununeb kiirelt.

Ma kõneleksin helmemändidest, kellele Kaplinski ilusaima nime andnud, kõneleksin lehtedest, kes kõike mäletavad, kõike teavad, aga midagi ei aima, kõneleksin puudest, kes on seest tühjad, kes kõik endale sisuks võtavad. Aga see pole enam praegu.

Ma püüan varjudest aru saada. Mis on vari? Õhul pole varju, vaikusel, pimedusel, valgusel ega tühjusel pole varju. Sellel kõige tõelisemal pole varju. Kas varjud üldse on olemas? Kas pole see mitte pelk sõna ja inimesee silm, mis tervikust osa lahutavad? Vari on sama mis ta kandja, lahutamatu, tervik.

Kuid lume vari, hetkeks ilmuv väike, on nii tõeline, nii ausalt vaikne.

Kui kuuvalgel üles sadavasse lumme vaadata, siis on see kui lõputu tähesadu, soovi!
Kui kahe metasekvoia vahel keerutada, siis saab neist üks.
Kui otsida armastusele vastandit, siis seda pole.
Armastusele
ei leidu vastandit.
Armastusest
ei saa midagi ära võtta.
Armastus on kõik
ja armastus pole midagi,
sest kes kõneleks sellest,
mis on iga sõna sisu,
iga aja hetk.


Kõik maailma luuletajad
kirjutavad sama luuletust,
kõik tantsijad
tantsivad ühte tantsu.
Iga laul, mis lauldud,
on üks muusika
ja iga sõna, mis lausutud,
hinge saab samas keeles.
Kõik sammud on sammuda
ühel Maa pinnal,
iga hetk on hingata
samast õhust ja ajast.
Ühegi sõna taga
ei ole midagi,
on enam kui kõik,
on aeg.

Kergemat
G.

Üks naeratus, piisab sellestki, et tunda, kuis elad ja millal elad.

Ja minul läheb hästi, ausalt.
sest ma lasin end vabaks...

…
Ma usun
taevatähtede kõnelustesse,
usun maa jõudu ja
kandmisse,
ma usun, et elu on
lõputu hetk ja
aeg on hing me sees.
Ma usun, et
maailm on kerge kanda,
on voolu sees,
on kestev.
Ma usun, et
puude juurtes on tõde,
mille veest õhku
ammutab ja
iga leht, mis
kord mullaks saab,
teab saladust kõigest loodust.
Ma usun,
kord jõed voolavad
läbi,
voolavad metsaks,
taevaks end
ja igaüks, kes temast
joob,
kustutab janu lõpuni.
Ma usun, et õhk mu kopsus
on sama, mis igas öös ja
hingamises,
ma usun, et
pimedus on tark, ta teab, et
üks on kõik.
Ma usun, et
vaikus on kuulja
igast värvist, helgist ja
tundest.
Ma usun, et
tühjus
on hingele haaratav,
ta on täis kõike,
kõiksust,
Ma usun, et tõde on me sees,
on loodu igasse
ja iga küsimus teab vastust
juba enne tekkimist.
Ma usun, üks kuu
on uus iga kuu
ja päiksest
iga päev sünnib ime.
Ma usun, et ühes
pilgus on tarkus enamast
kui kõigest
ka ühe aja tuules kostub
mere
sosin, lõhn ja
paiste.
Ma usun, et armastus
loodi kasvama,
loodi suureks elama
ja ma usun, et
Sina
olid, oled ja
tuled
hea hingena
igas elus.

Hing jääb haigeks ja
keha jääb haigeks ja
soolane pisat kipitab
huulte pragudesse.

Aeg võtab oma,
võtab elu osa
ja murrab tolmust välja vee.

Haiget saada või
haigeks jääda,
hetk või
lõputus?


Ma olin haige. Kes teavad lugeda, loevad paljut välja sest.

Päike paistis hinge sisse just. Mu silmad nutsid terve eilse, nüüd on valus päiksele silma vaadata. Oh, ta nagu meelitas mind endasse kümblema. Õhk on väljas nii kerge, kas tõesti sama, mis see lõpnema jäetu siin sees?
Ja kuidas ta paistab ühtmoodi kõigile, valimata...

Alanud on lehtede ööd, eks ikka nende puude laste omad. Kord ma jutustan teile nende kõnelusi, aga teadke, et see, kelle kogu elu on näha ühe lehe kasvu, võib teada enam, kui ükski silmadega vaatleja kogu maailmast vaadata oskab.

On sõnu, mida ma veel kirjutada ihkaks, aga las jääda hiljemaks. Saage enne osa sellest, millest minagi, lugedes Kaplinski Prelüüdi. Oeh, ilus, ilus, ilus. Ma ei oska ega tahagi siit midagi väja tuua, sest nagu Allan kunagi rääkis, pole ükski lõik ega osa lahutatuna tervikust enam tõelus nagu ei saa ka inimesest eraldada tema ühte omadust, pahet või head.
Prelüüd on kirjas "Kirjutatud. Valitud luuletustes" ja kusagil kindlasti veel.
PS: See raamat on hiiglama hea padi.

Pehmust!

Kes kirjutas tähtedesse
ühe aja elu,
ühe maailma armastuse?
Kuis võis üks loodu
endale kõige meeletuma
raskuse ja valu
kanda võtta?

Nimega muudetakse
üks koorem
nii õhkõrnaks
kui tuleraskuseks.

Kas meri võib otsa saada,
kui üks laine kaheks
kaduvaks randub
ja ühe vahuse, soolase
mere põhja
igasse liivaterasse
igatsus kasvab?

Kuidas lubati
õhul üks hetk
otsa saada,
puult juured
tõmmata,
maapinnal
kaduda?


"Issand jumal!Üks hetk õndsust! Kas sellest pole siis küllalt, kas või terveks eluks?!"
"Valged ööd"


Ma ei tihka end liikuma sundida. Seisan tummalt paigal ja vaatan elu möödumas.

N-le.

Allikas sai üheks suure
külma jõega,
kiirenes ise ja kasvatas
vett.
Otsata ja lõputa
uuristas vesi maasse
teed, voolas elu,
voolas aega.
Üks aeg, mida teadis
kogu loodu,
üks algus või kulgemine,
üks kõik.
Jõgi oli voolanud
aega, millest sai
kaua, aega, mis
mäletas ammut,
kui ühe veepiisa
hirmul soov
sai jõe haruks
oma teed voolama.
Kes teab, kus on algus,
kus on lõpp
ja kas kus kaks
jõge üheks kohtuvad.

Kõneldi ajast täis valgust,
mil üks allikas
väikest jõge kasvatama
voolab
ja meelde tuletab,
kus on igatsevad teed.


Pehmust,
G.